18. osa - Aasta hiljem Ma olen lõpetanud gümnaasiumi, kusjuures väga edukalt. Edasi oli mõte minna kas Tartu Ülikooli või Tallina Ülikooli. Kaalusin mõlemat varianti, kuid kuna Tallinn oli kodule lähemal, otsustasin selle kasuks. Seal õpin ma juurat. Lõpuks suutsin endale leida ka sobiva ühika. Praeguseks olen toakaaslastega juba väga headeks sõpradeks saanud. Mul on supperhead toakaaslased!!! Alice, Johanna ja Agnes. Alice on Pärnust, blondiin ja siniste silmadega. Johanna on Valgast, brünett ja muidu ülitore tüdruk! Ja Agnes on ka blondiin, ta oli kuskilt maakohast, mille nime ma ei mäleta. Temaga saan ma kõige paremini läbi. Peale Kasparit on mul üks poiss, kellega ma olen nüüdseks kohtunud juba peaaegu 6 kuud. Ta nimi on Kristo ja ta on mu kõigearmsam. Kaspar pole pooltki tema vääriline. Ning kui Kasparist rääkida, tema tuli ka TLÜ-sse. Meil oli üks tund koos, ta istus mingi muu tüdrukuga, nad koguaeg naersid ja ma tundsin, kuidas mul süda pahaks läheb. Selle tüdruku naer oli võlts, jube ning lihtsalt kohutav. Kaspar vahtis mind üleoleva pilguga. Ma vastasin samaga. Aga keda tema kotib?? Üks värdjas litsmees on, mis teha. Ühel õhtul ma lihtsalt vaatasin vestlusi meie vahel. Hakkasin nutma ja vaatasin oma lõikumisest jäänud arme. Meelde tuli kõik valu, mida see põhjustas. „Ta polnud seda väärt“, mõtlesin samal ajal. Siis helistas Kristo, ma üritasin võimalikult normaalset häält teha, kuid ta tunneb mind ja sai aru, et ma nutan. Ta lohutas mind tund aega, lõpuks rahunesin maha. Ta ütles, et tal on mulle üllatus. Mu tuju läks automaatselt paremaks ja ma juba tahtsin teada, mis see on. Kuid ta lasi mul oodata ja ütles, et küll ma õigel hetkel teada saan. Ma olin nii ärevil. Magasin sel ööl ülivähe. Hommikul nägin välja nagu zombi, vähemalt Alice kommenteeris minu väljanägemist nii. Meelde tulid mõned hommikud, kui ma nägin samasugune välja, sest ma olin terve öö kas sõbrannadega või Kristoga rääkinud. Varsti läksime loengutesse. Kaspar oma musiga kudrutasid jälle terve tunni. Kõige ebaloogilisem on see, et tollel tüdrukul on poiss. Ja ss nad itsitavad terve tund. Ma tunnen sellele tüdrukule kaasa :D Igatahes, peale loenguid hakkasin tagasi ühikasse minema, kuna kõigil mu tuttavatel oli mingisugune põhjus, miks nad ei saanud tulla sama teed, nagu nad alati on tulnud, siis läksin seekord üksinda. Tuppa sisse astudes ootaski mind see üllatus. Nimelt oli seal...
Posted on: Mon, 09 Sep 2013 18:24:06 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015