Kuidas mõista inimesi, või neist aru saada, kes juba pikemat aega kurdavad-kurdavad-kurdavad ja siis veel kurdavad, et neil pole enam hingamiseks õhku, sest on nii "palav". Ma iga kord tahaks naeratades öelda, et kallikesed, õhku on täpselt sama palju kui on alati olnud, ainult et õhk on soe... aga mu suu vajub ennem, kui ma sealt piuksugi välja suudan pigistada, uuesti kinni. Ma mõistan, et see oleks kohatu, sest nendel inimestel on tervis ilmselt üsna korrast ära. Talvel kordub sama stsenaarium. On liiga külm-külm-külm. Ja siis soojas toas on taas liiga palav-palav-palav, ja jälle pole õhku, ja peab akna lahti kiskuma. Raevukalt ja täies mahus. Jällegi tahaks ma neile öelda, et kallikesed, õhk on lihtsalt liiga soe, ja ehk on hea see aken ainult natukene irvakile teha, mitte ekstreemseks muutuda, kõiki aknaid hullunult pärani kiskudes, nii et pakane tormab lõukoerana kuklasse ja kubemesse... te teete oma tervisele niimoodi ju liiga, nagu puhudes õhku valutavasse hambaaukku, samas teades, et see teeb asja ainult hullemaks... aga jälle vajub mu suu klõpsti kinni, ennem kui ma üht väikest ja vaevalist piuksatustki suudan kuuldavale tuua. Ma saan aru et nad tapavad oma tervist ise. Vabatahtlikult. Samal ajal õrna salatit näksides ja jõusaalis 500 grammiseid roosasid hantklikesi lehvitades. Pole kasu, kui terve mõistus kohal pole... igapäevaselt kohal. Mul on kahju, et meie hulgas on nii palju haigeid inimesi, kellele elamine on vaev. Mul on kahju.
Posted on: Thu, 08 Aug 2013 09:41:57 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015