Mulgimaa vanast koolielust (Mats Laarmani mälestustest 1950, autori kirjawiis muutmata) ...aga alles Aleksander I eeskiri a. 1817 andis herrnhutlastele loa jälle ehitama hakata palvemajasid. Kohe peale keiserliku loa avaldamist asusid Sammaste vennad levitama enda ammust soovi oma palvela ehitamises. Omal algatusel ja jõul muretsesid nad maja ehitamiseks vajaliku materjali, palgid, latid ja kivid ning vedasid selle kohale, kuid mõtte teostamisele astus vastu Õisu mõisa valitsus, võttis tagasi oma esialgse loa ja laskis valmisveetud materjali kubjas Ennu juhatusel viia „Suurdemõisa“ – s.o. Õissu ja selle sääl ära kasutada „väikese rehe“ püstitamiseks. Maja ehitusloa tagasivõtmine toimus kohalikkude, s.o. Halliste ja Paistu kihelkondade kirikhärrade otsesel mõjul, kes seda koguni sallida ei võinud, et vihatud herrnhutlased siin ümbruses kindlamalt kanda oleks saanud toetada. ...Tuli oodata uusi wõimalusi ja teid, et oma mõtet vastutöötajate kiuste siiski teoks teha. Ja otsimise tagajärjel leitigi need. Sammaste külas Tiidu-Mardil loodud vennaste koondisel oli poolehoidjaid ka Uues-Karistes. ...Nendega mõtteid vahetades jõudis Salaku Jaak (Laarman) otsusele, et seda, mis neil Õisus keelatud, peaks katsuma teoks teha Uues-Karistes. Sammaste küla ja Uue-Kariste põhjapoolne osa ei ole üksteisest kuidagi eraldatud looduse olude poolt, vaid sobivad hästi kokku ühiseks tegutsemiseks. Uue-Kariste oli kuni 1795 kroonumõis, aga eelnimetatud aastal eraldati ta Vana-Karistest ja sai keiserinna Katariina soosiku krahv Ferseni omanduseks, kes oli koja juures kõrgemas ametis. Kuigi krahv F. alaline elukoht oli Peterburis, asus ta siiski ka vahetevahel omas pärismõisas Olustveres. Uues-Karistes peatus ta harva mõne aasta järel, kui siin korraldati suurem jahipidustus. Loomulikult ei ulatanud kohalike pastorite mõjutus krahvini. Seda asjaolu oskasid vennaste-koguduse juhid üldise asja kasuks osavalt ära kasutada. Kolmekesi – Salaku Jaak, Raki Jaan ja Kitsi Viilup – sõitsid nad Olustverde, pöördes sääl palvega krahvi poole luba saamiseks ehitada vennaste koguduse palvemaja Uue-Kariste mõisa maa-alale ning saada maja püstitamiseks vajalik ehitusmaterjal. Tuli ettevõtta mitu reisi krahvi juurde Olustverde, kuni täitus ettevõtlikute meeste soov ja nad käes hoidsid Pärnu-Viljandi landrehti kohtus koguduse nimele kirjutatud maa omandamise akti Uue-Kariste Võibre külas olevast Mulgi talu maast umbes 5 vakamaa (2.00ha) suuruses. (Praegu on Võibre ja Mulgi küla ühendatud Mulgi külaks. EL) Suure palvemaja ehitamine nõudis noorelt erakoguduselt ja ta juhtidelt suurt pingutust, palju waeva ja rohket kulu, kuid nende tööd kroonis kaunis edu, sest 1820.a. sügisel oli hoone valmis ja suure juubeldusega wõis kogudus ta sisse pühitseda. Palvela juurde asutati ka kool. J. Jung mainib omas „Halliste ja Karksi kihelkonna ajaloos“, et Uue-Karistes ka varemalt üks lukusepa naine lastele lugemist olla õpetanud, kuid palvemaja ehitamise tagajärjel asus sinna elama vennastekoguduse hoolekandja Christian Kessler ja tema alla jäi nüüd kool. Araku kool Nagu eelpool juba mainitud, ei saanud täituda Sammaste vendade esialgne kavatsus ehitada palvela-koolimaja siia külla. Õpetajatel õnnestus, et ei saadud asuda hoone ehitamisele ja isegi wajaline valmis ehitusmaterjal konfiskeeriti. Ehituse mõtet ennast ei suutnud wõim vendadelt ära võtta. See jäi püsima. Oodati paremaid soodsamaid aegu ja võimalusi. Ja need saabusidki. Õpetaja Berg lahkus Hallistest ja koht läks üle tema wäimehele Joh. W. Schneiderile. Mõisa valitsuse juures oli Sammaste vendade juhtidel, Salaku Jaagul ja külakubjas Urite Hendrik Urdal, hea vahekord ja nende sõna hinnati, asja aeti tasa ja targu edasi, nii et mõis majaehitamisele pooldavalt suhtus. Õpetaja Berg oli 1824.a. algul nimepidi veelgi kohal Sangastes, kui koolimaja ehitusega algust tehti. Koolimaja kohaks on Urite Hendrik Urt valinud kruusamäe seljandiku Siresoo oja kaldal wastu Araku Andrese talu, sinna teiba püsti löönud ja tähendanud: „Siia ehitame hoone, milles meile jumalasõna kuulutatakse ja meie lastele kirjatarkust hakatakse õpetama.“ See ettetähendus on hästi täitunud: Urite Hendriku poolt valitud kohal on kool püsinud tema alguaastast 1824 kuni siiamaani ja kuigi koolihoonet on ümber ja uuesti ehitatud mitmel-setmel korral, tema vana alus on siiski alles jäänud. Kuna U. Karistesse alles hiljuti püstitati vennastekoguduse poolt ühisel jõul suur palvekoda, ei olnud mõtet ega vajadust ehitada Sammastesse suuremat maja. Sarnase püstitamiseks puudus wäikesel küla koondisel ka jõud, ning sellist ei soovitanud ehitada ka hoolekandja Kessler. Maja ehitati jõu ja otstarbe kohasuse järele 4 sld. 4 jalga pikk ja 3 sld. 3 jalga lai ja ta pidi endasse mahutama ahjuta külma ruumi kokkutulemise kohaks palvetundide puhul ja maja teise otsa koolitoa ja koolmeistri eluaseme. Araku esimene koolimaja Nagu eelpool tähendatud, oli Araku esimene koolimaja, a. 1824 vajaduse ja jõu kohaselt ehitatud, praeguse aja seisukohalt vaadates, nagunii wäike ja mannetu, aga alles mõne aasta eest oli pingutatud jõud ühise suure seltsimaja ehitamise peale Uue-Kariste Mulgil, sellepärast ei olnud mõtet siia püstitada suuremat maja samaks otstarbeks. Araku esimese koolimaja üldpikkus oli 32 jalga ja laius 21 jalga. Põhjapoolses otsas asus lugemise-tuba „põhjapindalaga 21x18 jalga ja lõunapoolses aga koolmeistri eluruum ja „külmkammer“. Hoone oli ilma kelpadeta ja õlgkatusega. Lugemise toas seisis pikuti kaks pikka lauda ja nende mõlemal küljel pingid, millel lapsed õppimise ajal istusid, näod vastastikku. Koolmeistri eluruumi pääses üksnes läbi lugemistoa. Pühapäeviti, mil kogunes külarahvas palvetunnile, olid lauad lükatud kõrvale ja pingid asetatud istumiseks „majarahvale“. Palvekoosolekule minemine kandis külas „majamankäumise“ nimetust, nagu koosolekuleminejaid „majarahvaks“. Esimene Araku koolimaja püsis 33 aastat ja lammutati minu isa ameti algul 1857. Vanale kohale ehitati ka uus koolimaja, mis endisest küll pisut ruumikam, aga sisemiselt jaotuselt pea samasugune nagu vana maja. Suuremaks muudatuseks võiks arvata, et uuel hoonel puudus mahukas suitsetamise-korsten maja keskel, mis muidugi juba kitsast ruumist suure jao enda alla võttis ja et nüüd koolituba wastu hommikut oli asetatud. Ka nüüd puudusid majal kelbad ja tal oli õlgkatus. Seinad olid seestpoolt tahutud aga väljastpoolt tahumata. Ruumide kõrgus 8 jalga ümber. Mitmekordse ümberehituse peale vaatamata püsis see osa majast, 1857 ehitatud, kuni 1904, kus ta minu ametisolemise ajal lammutati. 1872.a. saadik oli ta jäetud kooliõp. eluruumiks. Uuendused koolielus Edenev elu ei salli paigalseismist vaid nõuab kõigil aladel edasisammumist. See nõue on maksev ka hariduslise ala, koolielu kohta. Esialgne ühe talvene kooliaeg oli selleks liiga lühike, et selles anda oleks suutnud õppijale kõige algelisemaidki teadmisi, mis vajalikud tegelikus igapäevases elus. Õppetöö talve jooksul kestis nädalat 14 ja selle jooksul sai omandada ainult wäiksem osa lapsi lugemise oskuse, rääkimata kirjutamise ja muust wärgist. Tuli tahes wõi tahtmata ette võtta koolikursuse pikendamine. Õpetaja Schneideri poolt pandigi siis 1864. Halliste koolides maksma sunduslik kahetalvene kooliaeg. Kooliseadus ju seda küll otsekohe ei nõua, sest Talur. seadus 1860.a. määrab ainult, et wallakoolis seaduslik õppekursus wähemalt 6 kuud kestma peab, - oktoobrist aprillini ja 1819.a. seaduse § 3. nõuab, et lapsed niikaua koolis käima peavad, kuni koolivalitsus leiab et nad hästi õpetatud on. Kaheaastane koolikursus tõi endaga kaasa õppekava laiendamise. Kirjutamise õpetamine oli juba ennemalt sunduslik õppeaine, nüüd tuli juurde veel aritmeetika. Õpperaamatutest ei olnud nüüd ka enam sellist puudust, nagu ennemalt, sest libamisi oli aegapidi juurde tulnud nii mõndagi ja uusi raamatuid ilmus järjest ligi. Piibliloo õpetamise juures jäi püsima pikemat aega Mustjala õp. V. J. Masingi „Piibli luggude ramat“, mille I. tr. 1842 ja II. tr. 1846 oli ilmunud. Need raamatud elasid üle mõnikümmend trükki ja Laakmanni trükikoda tegi nendega head äri. Alles mõnikümmend aastat hiljem ilmunud Mauracki poolt koostatud uues kirjaviisis „Piiblilood“ tõrjus Masingi oma Halliste koolidest välja, peaasjalikult ka just oma odavuse pärast, sest ta sisaldas vähemas raamatus mõlemad osad üheskoos. See oli võimalik selletõttu, et väljajäetud olid „õpetused“, mis määratud kooliõpetaja jaoks. Aritmeetika õpetusel oli koolmeistril käsiraamatuks pikemat aega õp. F. Mayeri koostatud „Koliramat“ II jagu, milles leidus peale õppejuhatuse suurem kogu ülesandeid arvutamiseks liitmises, lahutamises, korrutamises ja jagamises, nimeta, nimedega ja murdarvudega. Nüüdsed koolimehed panevad raamatule seda suuremaks süüks, et temas puuduvad ülesanded, mis laste mõtlemist oleks arendanud ja et ta õpetas üksi arvudega mehaaniliselt tegelema. Minu arvates oli aga sarnane õppeviis tingitud oludest ja ainuke õige ja võimalik sellel ajal. Ainult sel kombel jõuti kätte õpetada lastele arvutamise tehnika. Tegelik elu pärast õpetas edasi ja näitas, kuidas kasutada tuleb seda tehnikat. Arvudega mängimiseks puudus koolis siis aeg ja võimalus. „Koliramatu“ teised jaod ei ole kunagi õpikutena teed leidnud ei Arakul ega mujal Halliste koolides. Nad ei olnud ju selleks kohandatud, ei vastanud wallakooli õppekavadele. Raamatute hind oli ka lastele liiga kallis. Koolmeistril endal olid aga „Koliramatute“ kõik jaod olemas, samuti muud trükitud, mis tol ajal ilmunud ja ta luges ja uuris neid suure hoolega. Minu isa raamatukogus olid kõik kaheksa jagu Põlva pastori J. G. Schwartzi tegeval toimetusel ilmunud „Koliramatud“ 1. Lühhikenne õppetus õigest kirjotamissest. J. G. Schwartz 1852 2. Arwamisse ehk rehkendamisse ramat. 1852 3. Õppetus Jummala lomadest. 1853 4. Lüh. õpp. tervisse hoidmissest. Fr. R. Kreutzwald 1854 5. Keografwi. 1854 6. Visiko. 1955 7. ja 8. Sündinud asjade jutustamine. 1858 ja 61 *** Oma algteadmised loodusloost, maadeteadusest, füüsikast ja ajaloost olen ka mina varases lapsepõlves neist raamatutest omandanud. Looduslugu oli varustatud piltidega. Et õpperaamatute puudust kõrvaldada, katsus noor Halliste õpetaja küsimust sellega lahendada, et ise koostama hakkas kooliraamatuid. Nii ongi tema poolt trükis ilmunud terve seeria, mis mõeldud õpikutena walla koolidele: lugemik „Veike külvimees“ 1870, „Geograhvi ehk õpetus mailma suurusest“ 1870, „Saksa keele õpetuse juhatamine“ 1874 ja „Vene keele õpetus“ 1876. Nähtavalt oli noorel õpetajal mõte ja tahtmine hea kooliraamatute koostamisel, kuid kahjuks ei ulatanud tahtmine võimiseni, sest koostaja ei olnud ei kooli- ega keelemees. Sellepärast leidsid need raamatud õpikutena kasutamist ka peaaegu üksi koostaja enda õperingkonnas Hallistes, kuhu nad peale suruti. Lugemikuna leidis „Külvimees“ küll otsekohe Halliste koolides, väga võimalik, et ka mujal lahket vastuvõtmist. See oli ka üsna loomulik nähe. Oli ju meeldiv ja huvitav igava ja üksluise Uue Testamendi ja Siiraki lugemiku järele kätte võtta uus lugemik, mis peale kergete jutukeste sisaldas ka rea laulukesi jutustava sisuga. A. Kitzberg tõendab omas „Tuuletallajas“, et „Külvimees“ Halliste kooliõpetajate kaasabil, aga õpetaja redigeerimisel toimetatud ja et raamatutes eeskujuks olnud saksakeelne Schmid´i „Hundert Erzählungen“. Kooliõpetajate abi lugemiku koostamisel wõis õpetaja vast siiski üksi Abja J. Jungilt loota, kes juba sel ajal kirjanduses oli mõndagi trükis avaldanud ja ka ehk J. Kitzbergilt Penujas. Teised koolmeistrid olid aga, nagu minu isa, wanemad inimesed, kellelt keegi suurt abi raamatu koostamisel ei saanud oodata: nad ei olnud ei keele ega kirjamehed. „Koolmeistrite abi“ raamatu juures paistab eriti silma laulukeste juures. Ei saa kuidagi ettekujutada, et Halliste õpetaja Schneider oma kohmaka ja kange „maakeelega“ ümber oleks saanud panna Schmid´i : „Der Holzhäcker“ sellise kergusega ja kenadusega nagu see „Külvimehes“ seisab. Siin on küll Kitzbergi abi silmahakkav, sest ainult see, kes „maakeelt“ tõeliselt mõistis, oskas ütelda, Kord raidus üks vanamees jämedat puud Ja ohkas sealjuures: mu kondid ja luud Ei suuda sel vaevale vastu küll panna, Kui jumal mul kergemat leiba ei anna jne. See lauluke on nii rahvapäranseks loodud, et ta üldiselt tuttavaks saanud ja noorte poolt tantsulauluks tarvitatakse. Küll võib Gülli lauluke „Hobune ja piits“ õp. Schneideri tõlgitud olla, sest eestikeele mõistja ei saa öelda Saksa hobu maksis kallis, Kaerad ees ja magas tallis. Nagu öeidud, võeti „Külvimees“ koolides hädaabinõuna tarvitusele, kuid lugemikuna ei suutnud ta oma otstarbet täita kuigi kaua. Lihtsad, kerged jutukesed korra või paar läbiloetud, ei suuda ju enam kellegi huvi äratada ega laste tähelepanu endale tõmmata. „Külvimees“ oli siiski kõige enam õnnestunud Schn. poolt koostatud õpikute hulgas. Venekeele õpik aga ja ka „geograhvi“ on aga näited selleks, millised kooliõpperaamatud mitte olla ei tohiks! Siiski vaevati lapsi hulk aastaid niihästi ühe kui teise õppeaine õpetamisega nende „õpikute“ järele. Lauluõpetamisel tuli ka muudatus. Ennemini oli laulutund pühendatud koraaliviiside harjutamisele, aga 1868 ilmus Viljandi kooliõp. Kuhlbarsi toimetusel „Laulik koolis ja kodus“ ja 1871 J. Jungi „Laulud kolme häälega“. Mõlemad laulude kogumikud võeti koolides suure heameelega kasutamisele. Kuhlbarsi laulud muutusid tõepoolest sellisteks, nagu nad koostaja poolt ettenähtud „lauludeks koolis ja kodus“, muutusid rahva lauludeks. Kes ei tunneks endise põlve inimestest laulusid nagu: „Metsas seisis maasikas“, „Hüüavad pasunad“, „Teele, teele, kurekesed“ j.t. Need uudislaulud said lauluarmastajatele nagu päikesepaisteliseks pühapäevaks igapäevase üksluise ja sompunud äripäeva järele. Sest see oli tõeline sunnitöö lastele pähe õppida iga nädalal õige mitu salmi mitmest koraalist. Aga polnud parata, sest kooliülemus õp. Schneideri näol kirjutas ette iga talve kätte harjutada 40-50 koraaliviisi ja igale viisile tuli juurde paar-kolm laulusalmi pähe kulutada. Andis kulutada. Kuidas koolivalitsus laulude õppimisest ja õpetamisest aru sai, selle kohta meenub mulle lapsepõlvest väike juhtumus näitena. Oli üks pikk, lõpmata puine ning arusaamata sisuline laulusalm õppida. Üks on tarvis, armas jumal, seda tundma õpeta ja mis armastan ma, rumal, tühja aga olema jne., mis nõrgematele lastele kuidagi pea külge ei hakanud. Aga pähe ta pidi jääma, seni teda pidi kulutama. Kuid Mihkel Solmanile ta siiski ei kulunud! Ja otse kui saatuse kiuste langes loos kooli katsumise korral selle laulu näol mihkli peale... Mihkel oli Uritel karjapoisiks ja koolis wahetundide ajal üks armas mees. Ta oli juba oma nooruse peale vaatamata ilmas palju ümber liikunud, nii siis ka mõndagi suutnud näha ja tähele panna, millest meil vähematel meestel kurja aimugi ei olnud. Oma läbielamusi ta jutustas meile wahetundidel. Ta oli kusagilt Tallinnamaa poolt pärit ja jumal teab, mis tuuled teda sealt siia puhunud. Mihkli oskamistest on mul elavalt meeles kolm kunsttükki, mida temale keegi poistest järele teha ei saanud: ühe sõrmega läbi hammaste vilistamine, venetantsu tantsimine ja läbi karaski viskamine. Ka oskas ta suurepäraliselt läbi hammaste sülitada. Kuid millega nüüd sõber Mihkel hakkama ei saanud oli see laulupahandus, mida õpetaja temalt nõudis. Muidu oli ta üsna taibukas poiss, kellel alati paras sõna parajale kohale valmis oli ja kes isegi väikselt salmi wõis valmis sepitseda. Nii laulis ta, kui enda leivakoti sisu temaga ühes koolis käiva peretütre omaga võrdles: Mul hapu puder karbi sees, Tal ani kintsud toiduks ees... Aga laulu – üks on tarvis, armas jumal – seda ta küll ei jaksanud õpetajale ette lugeda. Midagi ikka Mihkel luges ka õpetajale ette, kuid see ei kõlvanud kaugeltki kokku sellega, mis lauluraamatus seisis, vaid oli Mihkli oma waba improviseering. Vana õpetaja Sch. kuulatas, raputas pead, vaatas etteheitvalt minu isale ja seletas nii: „No seda laulu sul küll ei ole õpetatud ega õpitud, mis lauluraamatus seisab ja mida mina sinult küsisin, aga midagi sa siiski oled õppinud ja mõistad. Aga vaata, need kirikulaulu salmid, nagu nad raamatus seisavad, peavad sulle sellepärast peas olema, et sina siis vanaks jääd ja silmanägemise juhtud kaotama ja mitte enam voima lugema, et sina siis need salmid ilma lugemata woiksid moistma...“ Juba poisikesena kuuldus mulle veider see õpetaja seletus, et meie koolis nii palju vaeva ja kallist aega selleks peame kulutama, mida meile mitte tegelikus elus vaja ei ole, vaid vanaduses, kui me juhtumisi silmanägemise kaotada võime ja mitte enam lugeda ei saa... pärastpoole veel seda kentsakam. Aga ei olnud parata: valitsus nõudis seda ja seadus sundis. Üldiselt öeldes oligi nõnda, et lõviosa kallist kooliajast ja laste tööst kulus asjadele, millest pärastpoole tegelikus elus vähe tulu ja vajadust oli. Lühikest aega oli walla koolide õppekavas ka saksa keel, wist aastat wiis. Selle kadudes võeti asemele vene keel. Koolide revideerimisel pani õpetaja erilist rõhku sellele, kuidas lapsed piiblilugu mõistsid. Pidid peas olema Iisraeli rahva esivanemate ja perekonna liikmete nimed, prohvetid, kohtade nimed, kus üks või teine asi juutide mineviku loos sündinud jne. Et kooli revident ka järele oleks katsunud, kuidas lapsed emakeeles kirjutada oskavad, see asi teda ei huvitanud. Sellepärast oli mul uudiseks näha kui 1878 (olin 5-aastane) maakonna koolirevidendid – Vändra õp. Sokolovsky, Käru krahv Keyserling j. t. – lapsi ka emakeele kirjutamises katsusid: lasti iga talve lapsi eraldi tükike diktaati etteütluse järgi tahvlile kirjutada ja selle alusel määrati klassile läbistikune tööhinde. Lõpeks toon õp. Schneideri revideerimisest veel väikese näite. Nagu eelpool tähendatud, oli tema pool koostatud ja Halliste koolidesse sisseviidud ka üks broschüürike, maade teaduse õpiku nime all. Väiksekaustalistel 24 leheküljel pidi mahutatud olema terve maade teaduse kursus. See Schn. kirjatöö pidi koolides asendama kooliõp. Blumbergi „nõuetele mittevastavat“ „Kodu ja isamaa tundmist“. Blumbergi raamat ajakohane ja kasvatusteaduse seisukohale vastav õpik, kõnelevat peaasjalikult üksi Lihvlandimaast ja ajavat palju muidu juttu.“ See muidu jutt oli vist tema arust see, et Bl. lastele kõige pealt oma kodu ümbrust kirjeldama ja tutvustama hakkas ja näidetega selgitas, kui kaunis ja armas meie kodune kohake on, kus juba meie esivanemad elanud ja tegutsenud. Õpetaja Schn. enda poolt koostatud raamatukeses muidugi ei leidunud sarnast „muidu juttu“. Ta algab oma õpikus paugu pealt lastele selgeks tegema Euroopa piirisid ja „Pirenäi“ poolsaare tutvustamisega. Lihvlandi kohta ta üldse midagi ei lausu, küll aga on üles loetud terve hulk jõgede, linnade ja muude geogr. ettetulevad nimesid. Ma mõistsin 5-6 a. poisikesena terved read sarnaseid nimesid, teadmata, milline tähtsus neil on. Nüüd ühel revideerimise korral küsis õp. lastelt maadeteadust ja laskis Hans Unti nimetada linnad Portugaaliast, need ka näidata kaardil. Hans neid linnu muidugi enam ei mäletanud, samuti ei teadnud ta kaardil näidata, kus nad asumas. Keegi teine poiss aitas Hantsu nimetada: Lissabon ja Oporto. Aga mida keegi ei teadnud vastata, vist ka mitte koolmeister ise, oli küsimus, mis tähtsus in Oportol. Ja kuna seda seletust ka õpetaja poolt kirjutatud „geograhvi“ ei sisalda, seal seletas vanahärra ise raske küsimuse. „Vaadake, Oportost tuleb see kallis joodav viin, mida saksad pidude ajal omal laual pruugivad...“ Nõnda said nüüd lapsed ja vast ka koolmeister õp. seletuse läbi maadeteaduses hulga targemaks. Vähemalt on minul selge, et 1)saksad oma pidude ajal seda kallist joodavat viina joovad ja 2)et nad seda viina Oportost saavad... *** Veel Araku koolimajast ja koolielust Olen kasvanud vanas koolimajas ajal, kus tal alles puudusid magamise-toad ja ka käsikambrid toitainete paigutamiseks, rääkimata pesuruumist, söögisaalist ja kooliköögist õpilaste tarbeks, nagu need nüüd harilikult igas koolimajas olemas. Oli ainult üks suurem ruum laste jaoks ja see pidi täitma siis niihästi klassi kui ka muude vajaduste ülesanded. See ruum, „koolituba“ oli 24x28 jalga põhipinnaga, kõrgusega umbes 8 jalga. Mul on alles üsna elavalt meeles elu ja olu selles vanas koolitoas, mis 1872. endisele koolimajale juurde oli ehitatud, kuna maja vana osa oli jäetud koolmeistri elamise ruumideks. Selgema ettekujutuse saamiseks selleaegsest koolimajast ja koolielust on siia juurde lisatud juurdeehituse põhiplaan. Suurem õpilaste arv Araku koolis 3. talvise koolikursuse aegses oli läinud sajandi wiimase weerandi algupoolel – ikka oma 60-70 hinge. Ja see mudilaste hulk pidi äramahtuma sellisesse ühte kooliruumi. Lapsed tulid kooli esmaspäeva õhtupool, ühes võttes enda nädalase toidumoona ja jäid koolimajasse laup. lõunani. Ja selle suure perekonna, 70 lapse õppimise, elamise, magamise, söömise, ööbimise, liikumise ruumiks oli see klassituba 672 ruutjalalise pindalaga miinus ahi 20jalga²=652jalga², nii et iga lapse kohta oli läbistikku umbes 9jalga² põranda pinda kui ruum tühi oleks olnud. Aga toa seinte ääres asetsesid laste kastid ja keskel koolilauad. Lugu oli tõepoolest nõnda, nagu minu isa maakonna koolide revidentidele 1878. seletas: „Päeval pole ruumidega just suuremat häda ja seda jätkub meile kõigile, kuna ju püstjalu seisame, aga õhtul jääme küll hätta, kui pikali tahame heita, seal teda kuidagi ei taha jätkuda.“ Koolipäev möödus harilikult järgmises korras: Ülestõus hommikul enne kella 6. ja selle järele pesemine. Pesemise jaoks oli igal lapsel kodust ligitoodud kapake wõi vannike, seda kaasavõttes tormati koolmeistri kööki, kus vana-Mari – koolmeistri eestoa nurgas olev korterisolev vana piiga – igale järjekorras toobiga suurest pajast paraja portsjoni sooja vett kätte mõõdab. Saadud veega ruttu õue, vaatamata sellele milline ilm, ja seal puhastamise töö enese kallal ära toimetada. Suurt seeppi ja sellest pesemisest sarnastes oludes, sagedasti suure tuisuga ja külmaga vara hommikul ja pimeduses läbiviidud, wälja ei tulnud, waid ta oli enamiste moodu asjaks. Silmad läksid pesemise mõjul siiski lahedamaks ja inimene ergemaks. Pesuvesi visati õue esisel laiali mis korraliku jäävälja ukse ees sünnitas. Pesemise protseduuri järele algas magamise laagri koristamine. Igal lapsel oli põhuga täidetud magamise kott küljealuseks. See kott wõeti soppi pidi järele ja weeti vööruse kõrval olevasse pisikesse ruumi ja laoti seal hunnikusse. Seitsmestkümnest kotist tõusis päris suur kottide riit ja õhtul magama minnes andis otsida, kuni oma kott üles leiti. Seda tolmukest ja õleprügi, mis hommikuti selle suure rabelemise peale põrandale jäi ja õhk oli tolmust päris paks. Kotid kohale asetatud ja koolilauad, mis toa keskele olid paigutatud, et seinaäärtel magamiseks ruumi saada, oma paigale lükatud – algas „waikne õppimise tund“, mis kestis kella 7meni. Tuubiti peasjalikult piiblilugu, sest kohe waikse õppimise järele algas see õppetund. Mats Laarman, esimene koolmeister Arakul (1824-1855) Esimene Araku koolmeister Mats Laarman asus sügisel 1824, selle järele, kui mõisavalitsus ja ka kus kirikuõpetaja selleks oma nõusolekut olid avaldanud, vast vaevalt valminud uude majasse elama, et algada siin oma vilumata tegevusele. Kuna noor koolmeister Uue-Karistes „isanda“ pool ka õppusel oli olnud ja isand, kes nii Jaagu kui ka Matsi hea tuttav, seda õppust edaspidigi veel jätkas, eriti kuidas tööd koolis algada, siis tuli see asjaolu nii koolile kui ka koolmeistrile suureks tuluks. Kuigi hoolekandja Kessler oli kutselt käsitööline, aga hoolekandjaks määratud, oli ta saanud selleks teoreetilise ettevalmistuse, eriti ka kooliküsimuses. Sellepärast wõis tema, sellekordseid olusid arwesse võttes, hea eduga õppetööd teha ja olla oma vähematele vendadele ustavaks nõuandjaks. Nõuandmist ja abistamist vajas aga noor Araku koolmeister oma ameti algul igal sammul, sest tee, mida nüüd käia tuli, oli uus, umbne ja puudusid ju õpetamise juures isegi raamatud – muust rääkimata. Tarvitati siis lugemikkudeks neid, mis mõnelpool kodus leida võis, uut testamenti ja lauluraamatut. Muidugi läksid needki raamatud omavahel suuresti lahku, kuna nad ju mitmes tükis ja mitmes trükikojas oli trükitud. Nende raamatute kasutamist võimaldas siiski selleaegne individuaalne tööviis, õigem õppemeetodi puudumine, kus iga laps omaette seda õppis, mis just parajasti kätte puutus. Minu isa rääkis, et pärastpoole, nii a. 1840 on lugemise õpetamine toimunud kolmes jaoskonnas: esimeses õpiti tähti, teises veeriti ja kolmandas loeti silpide kaupa sõnu kokku. Igal lapsel pidi lugemise juures pulk peos seisma, mille abil järge tuli kinni pidada. Õppimine toimus muidugi valju häälega, kusjuures üks targem poiss tähe või silbi ette ütles, mida siis koor sellejärele kordas. Aeg-ajalt tulid kooli tarvitusele uued õpperaamatud. Torimu vanaperemees Märt Ilus (sünd. 1822) jutustas mulle, et tema ainsa talve a. 1833/34 on minu wanaisa juures koolis olnud. Kuna tema juba kodus lugemist õppinud, peatükkisid mõistnud, siis pandud ta kohe ülemasse jaoskonda, kus kokkulugemist harjutati. Tema ajal olnud uuetestamendile ja lauluraamatule lisaks olnud üks uus raamat, mida nemad koolis „hundiraamatuks“ hüüdnud. Mis põhjusel raamatut nõnda nimetatud, seda ta ei teadnud seletada. Selles olla wäga palju huvitavat lugeda olnud, nii loomadest, loodusest jne. Kas see mitte Halliste õp. Bergi „Uus ABD ja Luggemise-Ramat“ (Pärnu, Marquard 1811; 128+2lk.) ei olnud, millest J. Tork „Raamatu osa Eesti arengus“ lk. 216 kirjutab: Ratsionalistlikult häälestatud lugemiku osas leidub kasulikke lugemisi maarahvale (kartulite ja viljapuude kasvatamisest, mesilastepidamisest, rõugete panemisest), ka looduslugu ja maateadust primitiivsel kujul. Ilus mäletas mõnda lauset sellest raamatust, nagu „maailm on ümmargune“ jne. Aga 1823 ilmus trükist ka eesti kirjamehe õp. O. W. Masingi kirjutatud aabits. Mõni aeg peale Ilusa kooliaja a. 1837 ilmus endistele kooli raamatutele lisaks „Siirak“, mis pikemalt Araku koolis algajatele pärast aabitsat lugemiku kohuseid täitma pidi. Aeg-ajalt tuli endistele lisaks uusi raamatuid, mis koolmeistri tööd kergitasid ja temale endale õpetamise juures toeks olid. Kuna koolil peaülesandeks oli lugemise kõrval lastele religiooni õpetada, sellekohased õpikud aga puudusid, siis olid väga teretulnud 1842 ilmunud Masingi „Piiblilugu“ ja 1845.a. Gildemanni „Jutlustamised Jummala rigist Ma peäl“. Viimane raamat küll ei tulnud kasutamisele õpikuna, vaid seda tarvitas koolmeister ise oma silmaringi laiendamiseks. „Piiblilugu“ jäi aga kauemaks ajaks kooli püsima. Piiblilugude üksikutele paragrahvidele oli igale juurdelisatud „õppetus“, kooliõpetaja jaoks määratud sügavam seletus õppetüki kohta. Mis raamatu lastele eriti armsaks tegi, olid piibliloo jutustusele juurdelisatud laul, milles proosas loetud lugu seotud kõnes korrati. Nii oli Joosepi lugude lõpuks laul: „Omas noores lapsepõlves vaga isa silma all olin mina karja hoidmas väga rõõmus Juuda maal jne.“ Moosese jutustust kordas salm „üks karbikene pilliroost“ ja prohveti Eliisa lugu „kui poisid võtsid pilgata Eliisat paha naeruga, siis tulid karud metsast välja ja karistasid paha nalja“. Igal laulul oli oma eri viis ja need kõlasid kodudes pärastpoole otse rahvalauludena. Kui mina a. 1880 isa juures õppimist alustasin, oli Matsigi raamat veel koolis kasutusel. Eelpool mainitud Gildemani kirikulugu oligi otse määratud koolmeistritele, sest raamatu II ja III osani ei oleks ulatanud õpilase arenematu mõistus. Gildemani raamatu esimesele lehele oli wana koolmeister oma selge käekirjaga kirjutanud „Koli Mats Laarmani Ramat, Maksab 35 Koppikad hõbbedad“. Nagu mu muud mälestused, on ka see vanaisa raamatukene tooreste käte alla langenud ja ära hävitatud... Kuna kooliaeg oma algusperioodil ainult üheainsa talvekese kestis, alles peale märdipäeva hilja sügisel algas ja kevade poole warsti peale küünlapäeva lõpes, siis on arusaadav, et seda mitte väga palju ei saanud olla, mida kool oma kasvandikkudele anda suutis. Hea, kui suudeti lugemine kätte õppida, usuõpetuse peatükid ja tuttavamad kiriku lauluviisid laulma. Ka üksikuid lugusid piiblist teadsid targemad lapsad. See oli ka kõik. Ega siis ju koolmeistril endalgi see teadmiste tagavara väga suur olla ei saanud, kui meeles peame olusid ja tingimusi, kuidas koolitarkust sel ajal võis omandada. Halliste kirikuraamatusse on õp. Berg Mats Laarmani teadmiste kohta märkinud, et ta leeriajal hästi on osanud lugeda, aga katekismust rahuldavalt (genügend) on mõistnud. Muidugi õppis noormees edasi, ta oskas ilusasti kirjutada, tundis minu isa jutustuse järele aritmeetikast algtehted täisarvudega, mõistis wiiulil noodi järele lauluviisisid mängida ja oli kõige selle järele otsustades oma aja ja olude kohta üsna arenenud inimene. Edeneva ajaga ja kasvavate elu nõuetega arenes kool, arenes ka koolmeister. Senistele õppeainetele tuli pärastpoole lisaks kirjutamise õpetus. Seda ei õpetatud algul aega mitte tervele koolile, vaid üksi arukamatele poistele. Valitses ju veel pärastpoolegi kauemat aega üldine arvamine, et tegelikus elus pärastpoole kirjutamist üksi mehed vajavad. Kirjutamise õppimisel ja õpetamisel seisid teel ees suured raskused, millistest polnud kerge mööda pääseda. Puudusid ju algelisemadki vahendid kirjutamise õpetamiseks. Rääkimata paberist ja seinatahvlist, aga polnud ka krihvlit ja kirjutustahvlit. Need vahendid leidsid teed koolituppa hilisemal ajal. Peeter Lepik (sünd. 1843.a.), kes minu vanaisa juures koolis olnud ta ametiaja lõpujärgul, rääkis mulle, et a. 1854 kooli katsuma ilmunud kihelkonnakooli vanem Lamba-Jaan Abjast. Muude hulgas katsunud koolivanem, kui kaugel koolipoiste kirjutamise oskus. Kirjutamine toimunud söega koolmeistri suurel tahukivil. Lepik saanud ilusa käekirja kirjutamise eest kiita ja koolivanem annud temale 20 kopikat, kuna ta lastele üldiselt sarv-saiu jaganud. Kirjutamise harjutamiseks olnud poistel kodunt ligi võetud siledad lauakesed ja kasetohust tahvlid, millistel siis „kätt harjutanud“. Laulutunnis laulis koolmeister õpitava lauluviisi lastele niikaua ette, kuni üksikud nendest wõisid kaasa laulda, misjärele laul juba minema hakkas. Siis võis koolmeister juba wiiuli enda häälele abiks võtta. Õpiti ja lauldi nõndanimetatud Barby-viisidega koraale, nagu nad tol ajal kirikus tarvitusel olid. 1837 ilmus õp. Punscheli poolt koostatud uus koraali viiside raamat. Selle järele kui Halliste kirikus uued lauluviisid vanade asemele astusid võeti koolis ka nende õpetamine päevakorrale. Koolmeistril oli selleks väike noodiraamat „Evangelisch Choral-Melodium-Buch“ 1834.a. Leipzigis trükitud. Raamatu olnud temale õpetaja muretsenud. Kuna wiisid kandsid saksakeelseid laulude pealkirju, oli koolmeister sinna juurde kirjutanud ka eestikeelsed. Et majandusline seisukord külas teoorjuse ajal vilets, siis takistas see asjaolu märksalt korralikku kooliskäimist. Puudusid ju lastel vajalikud riided ja jalatsid, et külmema ilmaga välja minna. Eriti raske oli koolitulek neil, kellel kodu kaugel. Kogukonna kaugemast servast Toosikülast käis koolis mõni harv üksik laps, nagu peakohtumehe Karu Mägrakese poeg ning peale selle veel paar teist last. Laste arv koolis oligi alguses üsna väike, vast 10 kuni 15 hinge. Pärastpoole tõusis õpilaste hulk märksalt. Kooliskäimise kergendamise sihil hakati, algades 1845.a. ühele osale õpilastest kogukonna poolt toetust andma. Seda toetust ei saanud aga mitte, nagu see loomulik oleks olnud, küla kehvikute lapsed, vaid agaramad „kirjutsikoolipoisid“. Esimesed kirjutsikoolipoisid olid Karu Hans Mägraken, Meose Jaak Saarm ja Araku Märt Juurik. Kogukonna magasiaidast anti poistele koolimoonaks vilju ja mõis andis omaltpoolt lisaks loomaliha ja wiina kartulaid, kibedamaitselisi, rahva poolt „vennikesteks“ hüütud. Kooli ülalpidamise kohustus langes 1819.a. seaduse põhjalt mõisalt ära ja jäi kogukonna kanda. Õisu mõis on selles asjas püüdnud täpselt käia seaduse tähe järele, s.o. ta on jätnud niipalju kui iganes wõimalik kooli ülalpidamise kulud kogukonna kanda. Esialgu, kus metsahinnad hoopis odavad, saadi mõisametsast praakpuid kooli kütteks, pärastpoole ei saadud neidki enam. Koolide algupäevil olla Õisu mõisaomaniku kätte kellegi poolt makstud wäike kapital, mille protsentidelt niihästi Õisu kui ka Kaarli kogukonna koolide koolmeistrid iga aasta 15 rbl. palgalisa pidid saama. Seda lisatasu maksid Õisu m. omanikud ka iga aasta niihästi minu vanaisale kui ka isale, kuna minu ametiajal selle summakese maksmine lakkas. Saks oli minu peale pahane, et minu selgroog kummardamiseks painduda ei tahtnud. Liivimaa õpetajad omal esimesel sinodil 1834 Valgas on wõtnud otsuseks koguda andmeid selle kohta, millises (!!) seisukorras Liivimaa rahvakool. Pandi toime sellekohane ankeet ja ankeedi andmed tulid Laiuse õp. Jannau juurde kokku. Õp. J. Kõpp, kes hiljem laiusel ametis oli, on neist ankeedi andmetest „E. Kirjanduses“ 1920.a. avaldanud ühe osa. Need andmed räägivad kurba keelt ja kordavad seda, mida eelpool õp. Reimanilt kuulsime, et Lut. kirik häbemata vähe rahvakoolide eest meie maal on hoolitsenud. Kooliõpetajate palga oludest rääkides kuuleme ka õp. Kõpp´u kirjast, millise tasu Araku esimene koolmeister saanud: Aasta palk olnud 50 rbl. panka ja 6 vakka rukkeid, peale selle muidugi prii küte ja valgustus. Minu isa seletuse järgi olnud wanaisa rahaline tasu aga 15 rbl. hõbt. (s.o. 45 rbl. panka) ja 5 rbl. küünla raha. Kogukonna magasist aga olnud saada 9 wk. rukkeid, 8 wk. otre ja 2 wk. kaeru. Rahapalk tuli muidugi eelpool mainitud sellekohase kapitali protsentidest. Peale selle maksid valla vakutalud omalt poolt koolm. tasu heintega, „iga päeva“ kohta leesik heinu. Märkus: Koht 80 taal.=1 adramaa=12 päeva talu Koht 6 2/3 taal.=1 päeva talu Vanaisa ametiajal olid Sammaste küla talud hinnatud 7/8 taalert, s.o. ligikaudu 9 adramaad või 108 päevamaad. Seega oleks taludest saada olnud 108 leesikut=54 pd. heina. Talude müügi järele peale 1862.a. lõpetasid taludeomanikud pikkamööda heinatoomise koolmeistrile. Koolmeistri lehm ja lambad käisid Araku talude karjaga koos ühiskarjamaal. Et teraviljale lisa hankida, oli koolmeister Araku ja Urite talu maadest mõned wakamaad sööti võsa alt üles harinud ja vilja peale külvanud. Nõnda elas ja tegutses Araku esimene koolmeister. Elu oli raske nagu igalpool. Kuid raskustega oldi ju maast-madalast saadik harjunud. Kuid need raskused murdsid enneaegu mehe maha. Ta jäi põdema ja kui sellele lisanes soopalavik wõi hallitõbi, ei suutnud nõrkenud organism vastu pidada, vaid tuli lõpp. Araku koolmeister M.L. suri 13.aug.1855.a., olles alles parajas meheeas. Ta oli koolis töötanud 31 a. ja ajanud esmesi argu vagusid siinsele söödis seisnud haridusväljale.
Posted on: Fri, 23 Aug 2013 09:50:15 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015