Ajalugu aga, poliitiliste vormide, vaimsete sihtide, elamuste ja unistuste sünd ja surm, kirglike, rahulike ja tegevate ajajärkude vahetus, tõus, ekspansioon ja loojenemine, ühe sõnaga see, mis isiku elus vastab vabale, heroilisele ja traagilisele saatusele, – sarnane ajalugu on antud ainult kahekihilistele ühiskondadele. Kogu maailma kultuur on tulnud aristokraatseist organisatsioonidest – Indiast, Kreekast, Roomast, Firenzest ja Veneetsiast, Inglismaalt ja Hollandist, Prantsusmaalt ja Saksast. Kuid ses kahekihilises rahvas sünnib kord midagi imetaolist. Mõlemad kihid, enne lahus nagu õli ja vesi, hakkavad lagunema. Neil hakkab tekkima üksteisest arusaamine, kuigi ülemkiht oma ideaalidega veel valitseb ja alamkiht oma tööjõudu nende ideaalide teenistusse annab. Sarnaste ajajärkude kunstiteosed on maise vaimu õilsamad loomingud. Vanasti kutsuti seda kõrgeks stiiliks, nüüd arhailiseks, primitiivseks. Kihtide lähenemine kiireneb, sarnanedes kõrge keemilise afiniteediga vedelikkude segunemisreaktsioonile. Kaua hoitud energiad vabanevad vahutavas hoos. Kihtide tipud vahetavad oma saladusi määratus elutõusus. Kunst elab oma kõrgseisu, nagu Phidiase või Leonardo aegu. Segunemine toimunud, saab ta hulga värvi ja maitse: vaimselt skepsis, negatsioon, ebausk, ratsionalism; kunstis materialism, deklamatsioon ja ekstaas. See on barokk. Kõik kultuurid läbistavad seda kolme ajajärku: arhailist, kulmineerivat ja barokki. See on nende hommik, keskpäev ja õhtu. (Zur Kritik der Zeit). * Rathenau käsitusel kultuuriarengust kui kihtide keemilisest reaktsioonist on palju sugulust Spengleri õpetusega kultuuri tsüklidest, kus kultuur on mõeldud üksusena, mis iseseisvalt sünnib, kasvab ja sureb, juhitud saatust kandvast hingest ja tingitud maastikust. Mõlemad käsitused on fatalistlikud. Nad eeldavad, et kultuurid nagu füüsilised organismid oma arengus läbistavad kindla ringi kindlate seaduste järele, mille järel nende tulevikku võib ennustadagi. Ajaloos ei valitse aga üksnes paratamatus, vaid ka vabadus. Tuleviku ennustamise teeb võimatuks just see, et see tekib paratamatuse võitlusest vabadusega, vaba otsustamisega. Orgaanilisest ja reeglipärasest arengust välja ulatuvad otsustamised on revolutsioonid, mis sügavaid murranguid võivad tähendada kultuuriski. Prantsuse revolutsiooni mõjude all elas kogu XIX sajandi Euroopa. Ja praegu näeme järjest kasvamas vene revolutsiooni otseseid ja kaudseid mõjutusi ning vastukajasid. Vene revolutsioon oli juba – masside revolutsioon. Massipsühholoogia iseloomulikumaks avalduseks vene revolutsioonis oli unifikatsioon, tasalülitus. Sõjalise orduna korraldatud valitsev erakond paneb oma diktatuuri maksma mitte ainult poliitikas, vaid ka kogu vaimuelus, kultuuris. Iga diferentsiatsioon kaob põhimõttelikult niihästi ühiskonnast kui ka kultuurist, nagu ta puudub massi hingeelus. Vaimuvabadus muutub „kodanliseks eelarvamuseks”. See tasalülitus tähendas vene kultuuris hiigla murrangut. Napoleon on öelnud: kratsige venelast ja tuleb välja tatarlane. Revolutsiooni tuhinas kippusid aga mõned venelased ise palju kaugemalegi tagasi. Luuletaja A. Blokiga eesotsas kuulutasid mõned revolutsiooni romantikud venelase – sküüdiks. Maksim Gorki oli hirmul ,,uue keskaja” tagasipöördumise pärast. Gorki sõber hariduskomissar A. Lunatšarski luges enese teeneks, et tal korda läks „vene kirjandust päästa”, kuigi tasalülitamise hinna eest. See tasalülitus teostus aegapidi, mitmes järgus. Algaastatel oli kirjandusel liiklemisvabadus „proletaarse kultuuri” ja „teekaaslaste” ehk „nepi” kirjanikkude vahel. Lõplik tasalülitus ühiseks „üldliiniks” sündis siiski mitte „proletaarsel”, vaid ,,nõukogude” kompromissplatvormil: vanale kommunismile lisandus järjest enam ühest küljest – juhi kultust, teisest küljest – standardiseeritud amerikanismi. Kominterni Roomas kohtub Bütsants New-Yorkiga. Massi käsitamise meetoditelt on fašism ja rahvussotsialism vene revolutsiooni kogemuste edasiarendus – eriti tasalülituse, juhi-põhimõtte ja sotsiaalse tellimise alal. Ka siin käib võitlus „liberaalse lääne-ilma”, selle „kodanlise kultuuri” ja „vabalt hõljuva vaimse eliidi” vastu. Selle tähistamiseks põletati Berliini ülikooli ees pidulikult ära raamatud, mis leiti olevat „mitte-saksa vaimus”. Nagu enamlus, kuulutab ka rahvussotsialism „intelligentsi lõppu” („Das Ende der Intellektuellen”). Kumbki ei tunnusta enam haritlaseliiti, kes pretendeeris oma enda humanistlikule ilmavaatele, vaid ainult spetsi, kes peab täitma „sotsiaalseid tellimisi”. Tulevat ära koristada see vana eelarvamus, nagu ei laseks vaim ennast käsutada, – nii lausus rahvussotsialistlikest haritlastest „Tat-Kreisi” tasalülitatud juht Giselher Wirsing. Vaimse eliidi asemele astub diktatuuri hierarhiline juhtimine, mis end identifitseerib rahvaga, s. o. rahvas võetakse täielikule, „totaalsele” hooldamisele.
Posted on: Sun, 24 Nov 2013 17:48:17 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015