Jälle metsas Kold elas tagasihoidlikult, mitte priiskavalt ja luksulikult. Kodus oli tal suur aed, peeti ka loomi. Kui saabusid ärevad ajad, siirdus ta Pärnu- maale, sest kartis, et kunagine Siberi surmaotsus võidakse nüüd ellu viia. Ta ehitas Are vallas metsa onni, mida kutsuti Pelgumäe lossiks. Jõulude ajal 1940. aastal kolis tema juurde ka Pajusoo vallavanem. Sõja alguspäevil valgus metsadesse järjest rohkem mehi. Koldi juurde kogunes kümneliikmeline salk. Pärnumaa mees Jaan Juuriksoo nägi Georg Koldi tollal oma kodu talus, kus too kunagi sajandivahetusel oli töötanud. Juuriksoo kuulis Koldilt Siberi mälestusi. Kold rääkis ka, et kui ta Venemaalt tagasi jõudis, külastas ta kohe siseministeeriumi, et tänada ametnikke elupäästmise eest. Ta küsis neilt, kuidas osati teda Venemaalt otsida. Talle vastati, et venelased ise pakkusid teda. Ja et nad said tema kohta käivat juurdlusmaterjali, mida nad lugesid nagu põnevat kriminaalromaani. Pärast 14. juuni küüditamist hakkas ka Jaan Juuriksoo end metsas varjama ja oli sageli Koldi punkris. Juba varem oli Koldi punkri kaaslaseks saanud Aleksander Vint, kaitseliitlane Põltsamaa lähedalt Lahaverest. Vint oli kodutalu pööningult alla hüpanud ja saanud nii tagaajajate käest põgenema. Siis viiski Koldi väimees Mihkel Ollino ta Pärnumaale. Kold soovis, et teda kutsutaks Jüriks. Kold oli hea organisaator ja oskas inimesi veenda. Ka polnud ta metsas olles „pimeduses“ elanud. Talle oli teada kõik, mida välisraadio rääkis. Ta suutis koguni veenda ühte Are valla aktivisti nii, et see tõi teateid vallamajas sündivast. Pärast seda, kui 22. juunil algas sõda Saksamaaga, metsavendlus laienes ja aktiviseerus. Noored mehed, kes olid saanud kutse Puna- armeesse, liitusid meelsamini metsavendadega kui läksid kaasa mobilisatsiooniga. Nüüd oli vaja ka rohkem mehi valveteenistusse, sest algas hävituspataljonide formeerimine. Koldi ja teiste lähemal asuvate metsavendade tähtsaimaks valve- ja kaitseobjektiks sai Tootsi briketivabrik. Viluvere metsavennad, kellega otsesidet polnud, peatasid Viluvere jaama juures kinni Pärnu poolt tuleva rongi, mille vagunid olid täis Sindi kalevit ja vabriku kallimaid osi, värvitrüki seadmeid ja muud. Kahjuks ei suutnud nad rongi kaua kinni hoida, sest Vändra haruteelt lähenes rongi päästmiseks suur hävituspataljoni üksus ja metsavendadel tuli taanduda. Rong sõitis Tallinna poole. Paari päeva pärast said metsavennad Viluvere jaamast teate, et Lellest on üks hävituspataljoni üksus rongiga Pärnu suunas välja sõitnud. Oli karta, et selle üksuse ülesanne on Tootsi vabriku hävitamine. Kold jäi koos teiste rühmadega Tootsi jaamast paari kilomeetri kaugusel häireolukorda ja kiskus raudteerööpaid üles, et takistada rongi edasisõitu. Aga rongi ei tulnud. Varsti saabus Viluvere jaamast teade, et hävituspataljon oli Kõnnu ja Viluvere vahel ühe raudteesilla õhku lasknud ja Tallinna poole tagasi sõitnud. Kõik hingasid kergendatult. 5. juulil 1941 oli lõuna pool näha suurt tulekahju: hävituspataljon põletas Kilingi-Nõmme linna. Sõda jõudis meestele metsas ikka lähemale ja see muutis neid ärevaks. Nad läksid kaugele Tootsi rappa. Igaüks, kel oli vintpüss, tegi ühe proovilasu, et torud roostest puhtaks saada. Nii soovitas pealik Jüri. Paraku selgus, et nende relvadega ei saa tabavat tuld anda. Sellest hoolimata tulistas Koldi rühm 6. juulil alla koguni Nõukogude lennuki. Sellelt monteeriti maha terveks jäänud kuulipilduja. Samal päeval läksid mehed Murru telefoni kõnepunkti, enne panid aga ühe kilomeetri kaugusel sellest välja relvastatud valvurid. Sama tegid nad Tori poole viival teel. Kold palus telefonile täitevkomitee esimehe ja ütles talle: „Siin räägib metsavendade pealik Jüri Kold Murru kõnepunktist. Teeme teile teatavaks olukorra – sakslased on tulemas, teid kui nõukogude võimu esindajat ähvardab mahalaskmine. Te olete küllalt inimlik olnud, tulge meie kaitse alla. Teen teile veel teatavaks, et olete esimehe kohustustest vabastatud ja teil tuleb anda amet üle eesti- aegsele vallavanemale Jaan Juuriksoole. Annan temale telefoni üle.“ Jaan Juuriksoo jätkas: „Te teate ise, et olukord on kriitiline. Te kardate võib-olla vallarahvast. Härra Koppel, nüüd seisate valiku ees, kas minna taganevate punastega kaasa Venemaale või jääda kodumaale. Kui otsustate siia jääda, siis kutsun teid üleminekuperioodiks meie juurde metsa. Juhul kui te ei saa või ei soovi meie juurde tulla, saatke meile Pärivere sovhoosist üks veoauto, mida meil on vaja.“ Vallavalitsuses kuulas kõnet pealt vallaametnik, Juuriksoo tulevane abikaasa. Koppel oli olnud väga löödud. Ta oleks vahest meeste juurde metsa läinud, kuid ta oli oma perekonna juba Venemaale evakueerinud. Koppel ei vastanud kummalegi mehele ühtegi sõna, aga veoauto saatis küll. Metsavennad said autot kasutada vaid paar päeva, siis saatis Pärivere sovhoosi direktor neile teate, et kui ta autot tagasi ei saa, võetakse tal pea maha. Nii tuligi auto tagasi saata. Varsti pärast telefonikõnet Are vallamajja oli Tori poolt tuleval teel kuulda tulistamist. Kold ja Juuriksoo ruttasid koos teistega sinna. Selgus, et üks miilits oli Tori poolt mootorrattaga tulnud ja metsavendade valvemeeskond oli tema pihta tule avanud. Miilits põgenes mööda teeäärset võsa tagasi ja jättis mootorratta teele. Mõne aja pärast tuli üks veoautotäis punaväelasi, võttis metsavendadest vaid mõnesaja meetri kaugusel ahelikku ning hakkas võsa ja metsa kammima. Metsavendadel oli targem kaduda ja seda nad ka tegid. Need, kes olid olnud püsivalt metsas, koondusid varem kokku lepitud kohas. Pealik Jüri (st Kold) jäi aga tükiks ajaks kadunuks. Ta tuli oma rühma juurde alles järgmisel päeval. Ta oli läinud metsa kaudu haarangutegijate selja taha, jäädes jälgima punaväelaste auto tagasisõitu. Ta ütles, et kui ta oleks näinud punaväelaste hulgas mõnda oma meest vangistatuna, oleks ta avanud tule lootuses, et tekkinud segaduses saaksid need põgeneda. Nüüd arenesid sündmused kiiresti. Saksa lennuväe äkkrünnak Pärnu lennuväljale oli hävitav. Üks vigastatud Vene lennuk tegi hädamaandumise Tootsi turbaväljakul ja vajus rappa. 8. juuli keskpäeval põgenes Arest punane vallatäitevkomitee. Kold ja Juuriksoo jagasid paarkümmend relvadega metsavenda kahte rühma ja panid valged sidemed käe ümber. Kold läks suurema jaoga Tootsi briketivabriku suunas, Juuriksoo ülejäänutega Are poole. Õhtu eel jõudis Juuriksoo rühm Aresse ja kohtas seal Saksa sõdureid, kes olid mõne tunni eest Pärnust läbi kihutanud, kusjuures samal ajal olevat Vene miilits veel sillal valvet pidanud. Sakslased täiendasid meeste relvastust venelastelt võetud püsside ja laskemoonaga. Öösel hakkas üks Vene väeüksus Tori poolt tulles Suigule peale pressima. Vastas oli neil vaid neli metsavenda. Juuriksoo sõitis Aresse sakslastele teatama, et neid ootab oht küljelt peale tungiva Punaarme üksuse näol. Suigu kaitseks sõitis välja paar-kolm meest kuulipildujatega. Üks neist ütles, et sõja algusest peale sõdis ta venelaste vastu, kuid polnud veel ühtegi venelast näinud. Arvas, et ehk nüüd näeb. Aga ei näinud, sest neli metsavenda olid kaitsel südid ja punaarmeelased pidi taanduma, jättes maha ühe haavatud hobuse ja vankri mitmesuguse sõjavarustusega. Kui Kold oma grupiga Tootsi alevikku jõudis, olid agaramad mehed seal juba neli või viis aktiivsemat kommunisti puuri pistnud. Kold kuulas nad üle, leidis, et nende süü on väike, ning käskis nad vabaks lasta. Paljukannatanud inimesena oli ta väga humaanne ning rõhutas, et inimsaatuste üle ei tohi otsustada kergekäeliselt. Järgmisel päeval sõitsid Saksa motoriseeritud sõjaväeüksused Tallinna poole, läbisid Märjamaa ning sõitsid edasi. Hävituspataljonid ja Vene sõjaväeüksused taandusid. Koldi ja Juuriksoo metsavendade rühm sai Tootsi vabrikust veoauto ning sõitis läbi mitme asula, Eesti lipp lehvimas, luureks ees kaks meest mootorratastel. Nad läbisid marsruudi Are–Pärnu-Jaagupi– Kergu–Viluvere ning naasid Tootsi. Kõikjal tervitasid neid metsadest ja peidukohtadest välja tulnud rõõmsad kaasmaalased. Vaenlasi polnud kusagil näha. Selle paraadsõiduga lõppes ka seekordne metsavendlus. Kõik läksid peagi tagasi kodudesse. Sakslastel aga seisid veel ees kokkupõrked ja lahingud punastega Viluveres, Pärnu-Jaagupis ja mujal. Ja need nõudsid inimohvreid. Sakslane tõmbus Pärnu lähistele tagasi, arvestades, et tal tuleb lahingusse astuda Saaremaalt ja Hiiumaalt taanduvate Vene vägedega. Ta eksis: saartel olevad väed jäid kohale. Paari päeva jooksul toimusid aga kokkupõrked tagasi tõmbuvate hävituspataljonidega. Kold ja Pajusi valla mees Aleksander Vint (ka tema oli pääsenud 1941. aasta kevadel arreteerimisest) võtsid ette pikema teekonna, et koju jõuda. Kui Kold juba Põltsamaal tagasi oli, sõitis sinna Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe, et teha talle ettepanek hakata jälle linnapeaks. Sõja ajal ju valimisi polnud. Kold ei tahtnud esialgu küll ametit vastu võtta, kuid tal olid majavõlad veel maksmata ja teenimise mõttes ta siiski soostus. 24. juulil 1941 ilmus Põltsamaa linnavanema käskkiri nr 1: „Saksa sõjavägede komandandi ettepanekul mina, Georg Jüri p Kold, asun Põltsamaa linnavanema kohuste täitmisele, arvates tänasest kuupäevast.“ Kolmas surmaotsus Kold jõudis olla aasta linnapea, kuid peagi hakkasid talle sakslaste nõudmised vastu. See viis konfliktini. Oli ju sõjaaeg ja hästi see lõppda ei saanud. Georg Kold arreteeriti 7. juulil 1942 kell 16 poliitilistel põhjustel. Konflikt tekkis seetõttu, et sakslased tahtsid võtta Põltsamaa elektrijaama oma kontrolli alla ja konfiskeerida vaskjuhtmed, mis olid varutud selleks, et ühendada Põltsamaa Ulila elektrijaamaga. Lisaks tülile juhtmete pärast heitis Kold sakslastele ette 700-aastast orjaaega. Samal päeval sai ta politseist koos relvadega põgenema, sest oli korraks üksi jäetud. Politseijaoskond asus tollal Leihbergi maja teisel korrusel. Samal õhtul oli Viljandi prefekt sunnitud teatama: „Täna kell 16.30 põgenes Põltsamaa pol. Jsk. ruumest Georg Jüri p. Kold sünd 1.12 (2.12) 1884 aastal (1885) Pärnumaal Enge vallas Uduvere asunduses. G. Kold on 183–185 cm pikk, blond, paljaks aetud peaga, teravate välja- ulatuvate põsenukkidega, seljas hall ülikond ja kv sinel, jalas kingad või poolsaapad – pruunid või mustad. Kaasas sv vintpüss, süsteem teadmata. Koldi viimane elukoht oli Põltsamaal, kust temal oli välja antud auswais Algul tuldi teda otsima tütre Ludmilla Ollino juurde, kelle abikaasa oli tollal Saksa sõjaväes. Ei öeldud, keda otsitakse. Koldi ei olnud ka kodus Kuperjanovi tänaval. Ta oli läinud hoopis Kreutzwaldi tänavale Viksi juurde peitu. Lõpuks jõudsid otsijad sinna. Kold sai küll akna kaudu põgenema, kuid teda tulistati ja ta sai haavata. Kold tabati ja viidi haiglasse. Põltsamaalane Irene Saar oli haiglas sünnitamas. Ludmillale öeldi, et mingu ta Irenet vaatama, siis näeb ka isa. Isa palat oli haigla teisel korrusel. Omakaitsemees valvas haavatut. Ludmilla tegi ukse lahti ja nägi isa. Too magas. Tütar ei saanudki temaga rääkida. Kold oli palju verd kaotanud. Hiljem anti tema verised riided omastele kätte. Esmaabi oli haavatule andnud dr Vipper . Pärast viidi Kold Põltsamaalt Tallinna Patareisse ja raviti edasi. Kohtuistungiks toodi Kold tagasi Põltsamaale. Algul hoiti teda vangis Viljandi maanteel asuvas Vana-Põltsamaa vallamajas. Sinna sai talle omakaitsemehega piima saata, kuid ta polnud piimaga harjunud ja see tegi tal kõhu lahti. Kui Koldi viidi vallamajast kohtumajja, viskasid põltsamaalased talle kui endisele linnapeale lilli. Koldil olid käed raudus ja kõik lilled kukkusid tänavale. Pärast kästi tänavapühkija Kütil tänav puhtaks teha. Kohus mõistis Koldi surma – juba kolmandat korda. Seekord oli põhjus keeldumine koostööst sakslastega. Aga siis kuuldi, et kohtualune oli võidelnud Siberis punaste vastu. Selle peale surmanuhtlus tühistati ja asendati see 10-aastase vangistusega. Kohtuistungil olid Saksa mundris mehed, kellega Kold rääkis saksa keeles. Üldse oskas ta mitut võõrkeelt: vene, saksa, prantsuse ja natuke ladina keelt. Saal oli rahvast täis, inimesi jätkus ka tänavale. Mitmed nutsid. Ka naine ja tütar olid kohtus. Et Kold rääkis saksa keelt aeglaselt, pandi lõpuks tööle tõlk. Ka tema oli Saksa mundris. Pärast kohut viidi Kold kahe omakaitselase saatel jälle vallamajja, tütar Ludmilla saatis teda. Siis saadeti Kold Viljandi vangimajja ja pandi seal kantseleitöö peale. Ludmilla Ollino oli kolinud pärast isa arreteerimist linnavalitsuse majast oma koju Kuperjanovi tänavale. Sinna pandi korterisse üks noor eesti poiss, kes oli pärit Narvast ja töötas Põltsamaal politseis, kuid käis tihti Viljandis komandeeringus. Kui Ludmilla rääkis, et tema isa on Viljandis vanglas, tegi politseinik ettepaneku, et võib talle viia paki. Nii läkitas tütar isale mitu pakki. Ühe korra sai ta saadetise ise üle anda ja pool tundi isaga vestelda. Lõpetuseks 1944. aasta septembris, kui sakslased põgenesid, tehti Viljandi vangla uksed lahti. Uste avaja oli öelnud: „Eesti mehed, minge!“ Aga enne oli Koldi jaoks jalgratas Põltsamaalt Viljandisse toodud. Vabanenuna sõitis Kold Pärnumaale oma õe juurde, kes elas Ludmilla mehe Mihkli talus. Oma kodulinna Põltsamaale Kold enam ei jõudnud. Ta jäi Pärnumaale end varjama ja elas enamasti üksikult metsas. Ludmilla käis isa mitmel korral Pärnumaal vaatamas, kui too ema venna juurde külla tuli. Nii said nad mõned korrad vestelda. Viimane kohtumine toimus 20. mail 1948. Siis käis Ludmilla ka isa punkri juures metsas. Isa oli nii soovinud, öeldes, et kauaks teda enam pole. Ta igatses küll Põltsamaale, kuid see oli kardetav ning oleks pannud ohtu majas elavad naise Anna ja tütre Ludmilla koos kahe lapsega. Nii otsustati, et ta jääb Pärnumaale. Enne lahkumist ütles Kold tütrele, et küll ta siis märku annab, kui surm hakkab saabuma. Nii see juhtuski. 1948. aasta 8. juulil tuli Ludmilla metsast marjult. Väsinuna läks ta tuppa, kus seinal rippusid isa ja ema pilt. Riideid vahetades vaatas ta isa pilti ja astus millegi sunnil selle poole. Ta vaatas isa silmadesse ja nägi, kuidas sealt välkusid nagu mingid rõngad tema suunas. Siis mõtles ta isa peale, et mis tal seal metsas nüüd on. Ta hüüdis emale, et hakkab segaseks minema, ja haaras peast kinni. Ludmilla sõitis Pärnumaale, kuid kaaslased olid Koldi juba maha matnud. Matustel olid lähedal elavad omaksed, väimees Mihkel Ollino emaga. Mihkel Ollino oli Koldi veel surmapäeval külastanud ja toitu viinud, kuid sööjat temast enam ei olnud. Haud kaevati punkri ette ja ehteks istutati sõnajalad. Metsavennad olid lahkunule isegi kirstu meisterdanud ja see lasti hauda aupaukude saatel. Puusse täksiti rist ja initsiaalid. Georg Koldi metsamajakesse, mis oli vitstest punutud ja tihendatud ning mille katuseks oli tõrvapapp, läksid pärast elama Mihkel Ollino ja veel kaks meest. Kuid juba 1948. aasta sügisel korraldatud haarangu ajal saadi nad kätte. Üks lasti maha, Mihkel Ollino sai käest raskesti haavata. Mahalastud mees maeti Koldi haua lähedale. Võimumehed aga ei uskunud, et Kold on surnud. Nad soovisid, et haud avataks. Kui see oli juba pooleldi lahti kaevatud, siis lõpuks usuti ja lasti muld tagasi ajada. Sama sugulane, kes hauda kaevas, viidi koos emaga 1949. aastal Siberisse. Põltsamaalt küüditati Koldi tütar Ludmilla koos kahe väikese lapsega ja halvatud haige ema Annaga. Äraviimisel loeti Ludmillale ette, et ta peab Siberisse minema oma mehe pärast. Haige ema läks vabatahtlikult kaasa. Ta jõudis halvatuna ka tagasi ja elas Tallinnas veel palju aastaid. Keegi neist tagasitulnutest ei tohtinud asuda elama Põltsamaale. Enne küüditamist pidas Ludmilla loomi. Kits, kanad, jänesed ja siga olid just enne tapetud, kuid kaks lehma anti peredesse pidamisele. Üks inimene kolis ära koos lehmaga, aga teise kasvatas naabripere professor Helmut Piirimäe ema soovitusel üles ja andis selle hiljem Ludmillale tagasi. Et ta elas Tallinnas, müüs Ludmilla lehma elusloomana maha. Kodumajas elasid teised, seda võis vaid kaugelt vaadata. Seal olid kolm tuba, köök, sahver, WC, koridor ja eeskoda. Georg Kold ei lasknud panna majja telefoni: ta tahtis kodus pärast tööd puhata. Samas käis ta õhtuti linnavalitsuses kirjatööd tegemas, sest päeval pidi ta külastajatega vestlema ja siis polnud aega. Ka Ollino perel oli krunt võetud, kuid ehitama ei jõutud hakata. Aed oli juba ümber ehitatud ja maad sai kasutada. See asus Magnuse maja kõrval, seal olid hiljem suur parkimisplats ja vorstitsehh. Ludmilla Ollino on meenutanud, et kui tema isa tänaval jalutas ja leidis mõne armetu kodutu looma, võttis ta selle kaenlasse ja tõi koju. Ta sai selle eest tihti pahandada, eriti siis, kui neid hoolealuseid kodus juba liiga palju sai olema. Georg Kold jääb meie mällu kui sirgeseljaline eesti mees, kes igas olukorras oli truu Eesti Vabariigile. Ta mõisteti kolm korda surma, kuid ikkagi suri ta vaba mehena, valides oma viimaseks pelgupaigaks sünnimaakonna Pärnumaa metsad. 7. juulil 1991 avati tema surmapaigas mälestuskivi. Hauakivi peal on kiri: „Georg Kold 1.12.1885–8.07.1948. Surmani truu Eesti Vabariigile.“ Et seda kohta leida, tuleb sõita Pärnu–Paide maanteed mööda Tootsi ristmikuni ja sealt 800 meetrit Tootsi poole.
Posted on: Tue, 15 Oct 2013 12:33:00 +0000
Recently Viewed Topics
© 2015