ELULUGU Sündinud olen anno domini 1964 Tallinnas, muistse nimega Rävalas. Vanemad lahutasid, kui olin kahe aastane, mistõttu on mul ka palju poolõdesid ja üks kasuvend. Kuigi neid nimetusi ma ise ei kasuta, räägime omavahel ikka vend ja õde. Sama õpetan ka oma pojale, sest kahjuks temal sama olukord. Kooliteed alustasin Tallinna 2 Keskkoolis, täna on ta nimi Reaalkool. Sealt siis 37 keskkooli ja edasi 27.ndasse 8-klassilisse kooli. Seoses kasuisa tööga pidin veelkord kooli vahetama - edasi õppisin Rakke keskkoolis. Seal Virumaa nukas sai mul mõõt täis ja kuna olin juba varem hakanud jalgrattaspordiga tegelema, võtsin peale 8 klassi oma ratta ja suundusin Tallinna TSIK-i. Tänu varustajast naabrimehe tutvusele direktoriga sain sisse (nad olid lapsepõlvesõbrad ning nõuka ajal maksis tutvus), asi oli raskendatud, kuna jalgratas oli kooliväline eriala ning Auna Martin ja Suve Toivo olid enne mind ratturite kuulsuse laiskade õppuritena üles viinud. Ega minagi alla jäänud. Oleksin saanud kooli lõpetada 84.a. Paraku lasi pinginaaber ja meeskonnakaaslane Jaanus Kuum 1984.a. "kõige õnnelikumalt maalt“ NSVL-st jalga elik „reetis kodumaa“, nagu sellel ajal öeldi. Nii jäin ka mina võimudele silma ning keskkooli lõputunnistuse sain seetõttu Tallinna I Õhtukeskkoolist. Edasi läksin TPI-sse raamatupidamist õppima, kuid kohe suunasid „sõbrad“ sõjakomisariaadist mu Komimaa avarustesse „suurt kodumaad“ kaitsma. Mis tähendas vangivalvuri ametit GULAG-i süsteemis. Õnnestus eluga tagasi tulla ja isegi MVD vanema pagunitega. Seal õppisin üht – inimene suudab alati iseendaks jääda, kui ta on inimene ja ka venelane on inimene. Minu parimaks sõbraks sai Leningradi poiss Mihhail, täna elab ta USA-s, kuid enne õnnestus tal Vorkutas minu elu päästa, mille üle, kui mõistate, olen sügavalt ja elu lõpuni tänulik. Enne sõjaväge sain ka oma esimese töökoha Noorsoteatrisse lavatööliseks. Peale tagasitulekut läksin kooli tagasi, kuid kahjuks olid juba muud huvid mängus. Tüdrukud ja õlu, kui nüüd ausalt nimetada, nii see lõpetamata jäigi. Töötasin erinevates tehastes ja asutustes eelarvestajana, varustajana-turustajana ja lõpuks kooli majandusalajuhatajana. 80-ndate aastate lõpus osalesin sõltumatute radikaalsete noorteliikumiste töös ja ka I ning II Sõltumatul Noortefoorumil. Lõin kaasa seal moodustatud Sõltumatus Infokeskuses ning ajakirja „Heinakuu“ väljaandmises. Sai käidud ka Toompead kaitsmas. Esimestena Eestis saime koos Mait Raunaga Heinakuu jaoks intervjuu Interliikumise liidrit Jevgeni Koganilt. Kooperatiivide aja alguses osalesin ka esimeste kooperatiivide asutamises ja töös, tegin ka oma firma. Sellest elas ära, kuid miljonäriks ma muidugi ei saanud. Hiljem töötasin pea 4 aastat, kuni 1994 Seewaldis vastuvõtu osakonnas turvamehena. Pärast Estonia hukku asusin tööle isa firmasse, algul töölisena, hiljem asjaajana, millises ametis kaklesin säärase asutusega nagu erastamisagentuur. Asutasin ka oma kirjastuse nimega Võlanõudjate Kirjastusgrupp. Alguses läks üpris kenasti, andsime välja kuuma raamatu nagu Ettevõtja Lepinguraamat. Nagu nimigi ütleb, pakkusime ka inkassoteenuseid, lisaks ettevõtluskonsultatsioone. Nii elatungi kuni tänaseni konsultatsioonidest ettevõtluse alal. Täna 8 aastat tagasi leidsin pärast üht rasket eluperioodi enda jaoks kristluse ja ei ole seda siiani kahetsenud. Kuna mul ametlikku akadeemilist haridust ei olnud, asusin peagi haridusteed lõpetama Tartu Teoloogia Akadeemiasse, mille asutaja on vaimulik Eenok Haamer. Erialadeks vaimulik ja kristlik meedia. Olen siiani tänulik Jumalale, et ta mu õigesse kooli juhatas. Täna õpin edasi EELK Usuteaduste Instituudis. Tänu minister Aaviksoo hariduse hävitamise poliitikale (väikekoolide hävitamisele) koolid ühinesid, et jääda alles. Käesoleval aastal kavatsen jõuda ka diplomini. Möödunud talvel omandasin TÜ ja EELK kursustel jutlustaja kutse. Koolis kohtusin ka oma praeguse elukaaslase ja poja emaga, mis minu arvates on jälle üks Issanda märk. Meie ühine poeg on nelja poolene ja igavene naksitrall. Varasemast kooselust on ka 8-e tütar, kes elab oma ema juures Pärnus. Kahjuks vastastikulisel süül meie kooselu ka poja emaga ei sujunud. Kuid poisiga kohtun pidevalt ja osalen tema kasvatamises igati. Olini oma kooli üliõpilasesinduse valitud liige, pea kolm aastat esindasin meie Akadeemiat aktiivselt Eesti Üliõpilaskondade Liidus volinikuna ja aktiivse volinikuna. Seega olen meie üliõpilaste probleemidega hästi kursis. Tegime ka protestiaktsiooni AS SEBE vastu, sest firma diskrimineerib üliõpilasi vanusetsensuse alusel linnadevahelistel liinidel. Austan traditsioone ja pean neid ühiskonna elu nurgakiviks, seega kuulun Eesti Evangeelsesse Luterlikku Kirikusse ja olen Tartu Ülikooli-Jaani Koguduse liige. Maailmavaatelt konservatiivne rahvuslane, kuid mitte äärmuslik. Veendumus on, et maailmavaadet ja usku (konfessiooni) valitakse vaid ükskord elus, edasine muutmine on omane parteivahetajatest kameelonitele. Lõpetuseks - olen teinud elus igatsorti põrsatempe, seega kogemust jätkub. Ma ei muretse, et mul on olnud kohtuvaidlusi või väikeseid trahve. Eesti Vabriigis 100% ausalt äri ajada on täna sisuliselt võimatu. Kuid seegi on asi, mis vajab muutmist. Meil on ju uus tööstusharu, kui tsiteerida näitlejat ja Nõmme Raadio omanikku Margus Lepat, siis on selle nimeks trahvitööstus. Seepärast jääbki kohati mulje, et riik ei ole mitte kodaniku jaoks vaid vastupidi. Ma tean, et suudan Tartu volikogus rääkida kaasa laste- ja sotsiaalteemadel, millega olen põhjalikult tegelenenud. Siinhulgas hariduse rahastamine jms. Täna on oluline demokraatia taastamine Eestis, sest hetkel kehtiv Valimisseadus süvendab partokraatiat ja eemaldab (võõrandab) rahvast avalikust võimust. Tartus tuleb linnavõim muuta kodanikekeskseks ja mitte parteidekeskseks nagu seni. Rohkem rahva kaasamist!
Posted on: Thu, 19 Sep 2013 06:51:39 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015