Igatsus Temal oli naine, hääkskiitud töö, seitsesada sula taskus ainailma, ja ülikondi neli. Kolm last pealekauba. Temakesel oli lapsi kolm. Ja äi, kes nõudis neid, et pojengidest ei tohi üle hüpata. Puhkepäeviti abielu mõlemil. Vahest oli tal ka mees. Siis argipäev old väheksem. Et oli rand, ja jäätis, pärast restoran, ja suveaias kontsert – paljuplaksutatud vanameister livrees. Ja hiljem lapsed magamas. Ja hiljem lapsed magamas. Ta vaatab oma meest ning üle aknalaua pühib tuul: lilledele kollast tolmu segi naabri bassiga. Aga ometi on ses pildis päikene, läbi tollesama tolmu. Mees on endalt teki ajand, kolmkümmend plussi toas, kolmkümmend midagi mehes, mis seal imestada, mõtleb kallis abikaasa. Ta on kortsus, seljataga noorus, karjäär, pettumine, uus tõus, ning noor einestatud magatatud kolleeg, kellest me ei räägi. See kõik on ju seal, mõtleb kallis abikaasa, tema elu on selles pisikeses elukas, selles asjas mis tõmbleb ja võnkleb, ja pühib ajust kõik eelnevad naised, selsamal hetkel kui antakse võimalus. Kahekuune, kaheaastane, kolmene. Ja lapsed magamas, naljakas see igatsus – nad magavad ju! – ja kes oskab, teeb siit omad järeldused. Nüüd uinub ta oma ülikonnaund. Tal tuleb see ikka – teksades välja minnes, mõtleb naine, on ta alati nagu kauboi, ta võiks mind võtta kasvõi sealsamas, kohvikulaua otsas. Aga ülikond on teistmoodi. Ja täna oli ülikonnapäev. Pidin ma talle selle heleda jaki ostma, need valged püksid ja kingad, vedama teda läbi poodide, jootma teda kaubanduskeskuse kõrtsis, et ta ainult viitsiks edasi tulla, edasi valima. Mis tal see on? Peenis? Bioloogiline. Noku? Lapselik. Munn? Vulgaarne. Vemmal? Filoloogiline. Ja nii edasi. Kui ainult ma saaks täna, saaks täna olla talle filoloogilises mõttes vulgaarne, ja tema poisikeserõõmuks bioloogiline. Aga ei. Täna oli ülikonnapäev.
Posted on: Fri, 12 Jul 2013 19:54:44 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015