Ivar Soopan kirjutas nüüd ka reportaazhi, kuidas eilne SUVEkulTUURi saade sündis. See annab aimu, läbi milliste katsumuste üks üsna lihtne otsesaade tegelikult sünnib. Head lugemist! "SUVEkulTUUR" Haapsalus - reportaazh otsesaate valmimisest IVAR SOOPAN Eilne Eesti Televisiooni saade "SUVEkulTUUR" oli pühendatud Haapsalule, kust läksid eetrisse varem salvestatud telelood, kuid tehti ka mitu otselülitust. Otselülitustega telesaade on nagu loterii, millega saab palju võita, aga mis võib halbade asjaolude kokku sattudes ebaõnnestuda. Telemeeskonnale on see pingeline ja adrenaliinitekitav, kuid eelkõige huvitav. Telemeeskond alustab sõitu Tallinnast Haapsallu pisut enne keskpäeva. Kogu hommikupooliku on ERRi elektronkirjade keskkonnas käinud arutelu selle üle, kuidas õnnestus päev varem esimene "SUVEkulTUURi" saade Pärnust. Otselülituste tõttu võib ette tulla ootamatusi, ja neid oli ka esmaspäevases saates. Peamine on, et neid oleks järgmistes saadetes võimalikult vähe või üldse mitte, kuigi üks mõnus äpardus on otselülituse ajal nagu magus rosin valges saias. Telerivaataja jaoks. Kust teha otselülitus? Kas näidata telepilti mõnest Haapsalu sümbol-paigast, näiteks piiskopilinnusest või promenaadilt või hoopis tänavakohvikus istudes? Filmisin eelmisel päeval Evald Okase muuseumi hoovis kuuma klaasi sümpoosionil, kuidas mitme riigi klaasikunstnikud klaasi puhuvad ja kuuma ahju ümber toimetavad. Neile, kes klaasikunstiga kursis pole, on sealne tegevus nagu põnevusfilmi vaatamine. Kui kunstnik ka ise ei tea, mis ahjust välja võetava hõõguva klaasiga juhtub ja mis sellest välja kukub, siis seda põnevam on vaatemäng kõrvaltvaatajale. E-kirjades kestma jääva arutelu vahepeal lippan Okase muuseumi ja küsin igaks juhuks klaasikunsntikult Kai Koppelilt, mis ta arvab sellest, kui mõni kunstnik tuleks võttepaigale kohale, võtaks kaasa klaastaiesed, nokitseks nende kallal otselülituse ajal, et vaatajal oleks taustapilt huvitav. Klaasi puhuda suvalises paigas ju ei saa, seega oleks vaja mingit muud tegevust. Kai Koppeli niigi säravad silmad lähevad veelgi rohkem hõõgvele. Kunstnikule on alati oluline, et tema tegevust märgataks, et tema taiesed jõuaks publikuni. Ja nüüd äkki isegi otse-eetrisse! Koppel kutsub kolleeg Kati Kerstna. "Kuule, sa pidid täna enda seljast kipsijäljendi tegema ja selle klaasi valama," räägib Koppel. Kerstna muigab. Tegelikult muigab ta kogu aeg - selline kaval naeratus on Kestnale omane. Et kui saaks teha nii, et viime kipsivanni ja elava taiese võttepaika ning näitamegi seda otsepildis? Kerstna muie ei kao näolt. Tõlgendan seda nõusolekuna ja jooksen tagasi paarisaja meetri kaugusel asuvasse ERRi korrespondendipunkti. Saadan asjaosalistele e-kirja ja pakun välja Okase muuseumis räägitud plaani. Või äkki hoopis kolikski otselülituse võttepaiga muuseumi hoovi? Kui palju neid võimalusi ikka on, kui televaataja näeb klaasipuhumist või muu kunsti sündimist otsepildis. Kuigi saatejuht Mari Rebane, kaameramees Mati Erik ja "mees-nagu-orkester" videomonteerija, tehnik ning rezhissöör Peep Plakso pole veel Haapsallu jõudnud, leiavad Tallinna toimetuse töötajad, et võttepaik klaasiahju kõrvalt kõlab huvitavamalt kui promenaadilt või linnusest, kus ei pruugi taustaks midagi huvitavat toimuda. Helistan Mari Rebasele, kelle telefon saab sel päeval kõvasti vatti. Otsustame, et lõpliku otsuse teeme kohapeal, sest mängus on muidki asjaolusid peale võttepaigal toimuva. Otselülituseks on vaja luua ühendus satelliidiga. Kui muuseumi hoovis on liiga suured puud või muud objektid, mis jäävad taevasse suunatud satelliiditaldrikule ette, siis tuleb leida muu koht. "Hakkasime tulema," teatab Mari telefonis. "Appi! Kas ma olen meigikoti maha unustanud?!" kostub telefonis muu jutu vahele paanikahüüe. Haapsallu jõudes lähme kõigepealt piiskopilinnuse hoovile, kus valmib Mari stand up?iga lühike reklaamlõik sellest, mis saates näeb. Linnusest sõidame Karja tänavale kohviku väliterrassile ja siis promenaadile paadisillale, kust salvestatakse ka paar lauset. Naaseme toimetuseruumi, kus Peep Plakso toimetab reklaamlõigu kokku ja saadab Tallinnasse. Seejärel jalutame Okase muuseumisse, vaatame võttepaiga üle, Peep uurib taevast ja puid ning noogutab - muuseumi õu sobib satelliidiga ühenduse loomiseks. Viskame kohvikus lipsu taha praetud veisemaksa ja sõidame Saue tänavale ühte erilisse majja, mis on üks Haapsalu vanimaid. Kui miski on väga vana, siis köidab see kunstiteadlase Jüri Kuuskemaa tähelepanu. Oleks veider, kui Kuuskemaa selles majas ei elaks. Tegelikult ta ainult puhkab seal ja naudib Tallinna-elust põgenedes vaikust. Samas ka renoveerib ja silitab hellalt oma uhkust, millest pajatab mälestusi, mis on pärit juba lapsepõlvest. "Kui võib soovitada, siis pildista meid nii, et taustaks jääksid need barokkaknad seal üleval," teatab kunstiteadlane. Tõsi, aknad on ilusad. Kuuskemaa tõstab Mari Rebasega vesteldes pildistamise ajal sõrme püsti ja mulle tundub, et ta piilub silmanurgast, kas ma ikka sain selle hetke kaamerasse tabatud. Oma võrratus majas ringkäiku tehes korraldab Kuuskemaa ajalooloengu, näitab mantelkorstent, maja juurest leitud vanu esemeid, potikilde, arhilisi uksehingi ja -lukki, maja uhkuseks olevat ahju? Ta veel ei tea, et saatesse ei mahu sellest peaaegu midagi. Mahub vaid mõni kaader. Arvuti taha tagasi jõudes selgub, et Kuuskemaa rääkis aias istudes kaamerasse kokku kolm minutit, aga saatelõigu pikkus on vaid minut. Algab üks toimetajate keerulisemaid töid - otsustada, mis on oluline ja mis mitte. Samas tuleb telesalvestust lühendadas jälgida, et pilti lõigates kaadrikatkestused omavahel sobiksid, et jutt kulgeks loogiliselt? Süda tilgub verd, kui peab soravat ja huvitavat teksti kärpima, kuid midagi pole teha, sest saade pole kummist. Arutame Mari ja Peebuga, mida võtta ja mida jätta ning saame saatelõigu pikkuseks 1.07 - kaks minutit Kuuskemaa juttu kukub prügikasti. Valugrimassides. Peep saadab loo Tallinna, kus on veel valmimas lõik Haapsalu vanamuusikafestivalist. Tallinnas filmitakse seda seepärast, et festivali üks peaesineja, maailmakuulusa koori The Tallis Scholaris dirigent Peter Phillips on veel seal ja jõuab Haapsallu alles järgmisel päeval. Vahepeal käin ära toomkirikus ja filmin selle interjööri, sest toomkirik on festivali keskpunkt. Katteplaane on vaja loo illustreerimiseks. Pärast selgub, et eetrisse jõuab vaid üks plaan, aga seesugune see teletöö on, et 20 minutist võib saada 6 sekundit ja päevatööst 2 minutit. Mitu päeva varem tegin ette ära kolmeminutise loo piiskopilinnusest, mis saab osaks uuest muuseumite sihtasutusest. Jalutasime linnuse sihtasutuse juhi Ülla Parasega ja rääkisime, mis on alates 2005. aastast piiskopilinnuses ära tehtud ja mis tegemist vajab. Kui selgub, et lood on liiga pikad ja ei mahu kooos otselülitustega kümnesse minutisse ära, võtame Mariga mu loo tekstiversiooni ette ja otsime koha, mille saab maha võtta. Loost kaob umbes pool minutit. Telelugu lõigatakse lühemaks Tallinnas. Linnusest rääkiva loo täiendamiseks on Lihulast kohale kutsutud uue sihtasutuse juht Anton Pärn, kes peaks andma õhtul otse-eetris intervjuu. Kella seitsme paiku sõidame Peebu ja Matiga Okase muuseumi õuele, kuhu on vaja üles panna satelliiditaldrik. Mari jääb toimetusse saatelõikude vahetekste koostama. Peep pusib kaablite ja taldriku kallal. Klaasikunstnikud tunnevad end hoovis mõnusalt, grillivad ja tshillivad. Uurin igaks juhuks, kas kella üheksaks on ikka ahi soe, klaas hõõgumas ja Kati Kerstna kipsivalamine kindel - on kindel, kuigi miski ei viita, et nii võiks minna. Aega veel on. Peep keerab sateliiditaldrikut millimeeterhaaval vasakule ja paremale, üles ja alla. Kostub katkendlik pinin, mis muutub sagedasemaks ja siis harvemaks. Mõneks ajaks jääb kostuma pidev pinin, mis pikalt kuulates on äärmiselt häiriv. See just ongi see "hea pinin", mida on vaja kvaliteetseks ühenduseks. Mida kõrgem pidev toon, seda parem ühendus, selgitab Peep. Millegipärast asjad ei laabu. Peep proovib lõputult palju, kuid head ühendust ei saa. Tõstame taldriku teise kohta. Peep mõõdab taldriku nurka. Kõik peaks olema paigas, aga ühendust ei saa. Kui pole ühendust, siis pole otselülitust. Kell kaheksa pole midagi muutunud. Peep mässab edasi, helistab Tallinnasse, uurib arvutit, mõõdab ja keerab. Käin kõrval asuval laste mänguväljakul ja vaatan, kuidas seal puudega lood on. Satelliit ei asu mitte otse pea kohal, vaid kindla nurga all. Seepärast on linnaruumis keeruline sobivat kohta leida. Tundub, et väljakul on üks koht, kus taevas on nähtav avaramalt kui muuseumi õuel. Veame kaabli ja taldriku sinna. Kaabel on täpselt liiga lühike ja ei ulatu taldrikuni. Liigutame taldrikut lähemale. Seda saab teha vaid teatud piirini, sest muidu tulevad puuvõrad ette. Saate alguseni on jäänud ehk pool tundi, kuid ka mänguväljakul ei saa head ühendust. Ka veerand tundi enne kella üheksat on otselülituse toimumine lahtine. Käed higistavad. Peebul ilmselt rohkem. "Ma ei saa aru, milles asi on! Kõik on õigesti, aga?" ütleb ta. Äkki kostub pidev ja ühtlane pinin. Ja siis muutub katkendlikuks. Ja naaseb taas. Peep jookseb ümber muuseumi selle hoovi, kuid jõuab vaid majanurgani, kui pidev pinin taas katkeb. Jookseb tagasi, sätib taldriku kallet ja jälle on kõik korras. "Aktuaalse kaamera" alguseni on mõni minut. Kui Peep hoovist arvuti juurest naaseb, selgub, et ühendus on olemas ja piisavalt hea. Peep muigab ja ei ütle midagi. Taldriku juurde astub kuuma klaasi sümpoosionil osalev Herbert Orgusaar. Uurib asja. Herbert on valmis appi tulema. Valvesse. Kogu otselülituse aja ja ka enne seda tuleb satelliiditaldrikut valvata, et keegi seda ei puutuks ja selle ette ei astuks. Taldrik asub aga mänguväljakul, kus jooksevad lapsed. Herbertile seletatakse, et taldriku ümbruses tuleb hoida vähemalt kuuemeetrise raadiusega puhast tsooni. Jätame Herberti valvesse ja lähme muuseumi hoovi. Kus Anton Pärn on? Kell on üheksa ja otselilülituse intervjueeritav lubas kl 21 kohal olla. Pärna pole. "Helistan?" küsin Marilt. Ta vaatab kella. Kell on mõni minut üheksa läbi, ja noogutab. Valin just Pärna numbrit, kui ta pikal sammul hoovi astub. Jälle üks oluline asi korras. Jäänud on veel saade ise. Kati Kerstna on oma õla ja pool selga paljastanud. Teen tast pilti. Kati muigab. Hollandi kunstnik määrib talle õlale ja seljale kipsisegu ja mähist. Saksa klaasipuhuja on kuuma aju kõrval valvel ja ootab, millal võib tegutsema hakata. Selleks, et saada otsepildi taustaks hetk, kui klaasi puhutakse, on vaja tabada just seda õiget momenti, sest ahjust välja võetud klaas taheneb kiiresti ja seda ei saaks vormida. Situatsiooni kordamiseks aga aega pole. Mari, Peebu ja Mati kõrvades on väiksed kuuldeklapid ning nad on pidevas ühenduses Tallinna toimetusega. Aeg-ajalt nad räägivad justkui omaette, aga tegelikult vastavad Tallinnast tulevatele küsimustele. Kohe algab esimene otselülitus, mis on enne AK ilmateadet. See annab teada, et pärast AKd algab "SUVEkulTUUR". Läks. Mari alustab sissejuhatavat teksti. Kõik sujub. Umbes minut ja jutt on räägitud. Teine otselülitus on keerulisem. Mari liigub selja taga toimetava hollandi kunstniku juurde, esitab küsimuse, tõlgib vastuse ja räägib kokkuvõtlikult, mida saates näha saab. Tehtud. Hästi tehtud. Kui tihti jääb otselülituse algusse liiga pikk viivitus, mida põhjustab saatejuhi kõrvaklapis kostuva käsklusteate hilisem kohale jõudmine (otsepilt on juba eetris, aga teade pildi edastamise algusest veel mitte - seepärast seisavadki saatejuhid mõnikord paar sekundit tummalt kaamera ees ja ei ütle midagi), siis seekord viivitust pole. Lippan satelliiditaldriku juurde. Herbert tundub olevat kuhugi kadunud. Kahtlustan, et ta on läinud mänguväljakule lastega kiikuma või redelitele kõõluma. Kõik on õnneks kontrolli all. Avan mobiiltelefonis ERRi veebilehe ja vaatan järgmist otselülitust sealt. Seegi lülitus õnnestub viivituseta ja kulgeb sujuvalt. Ka viimane otselülitus läheb korda. Saksa klaasipuhuja hakkab õigel hetkel toimetama ja jõuab isegi napilt klaasi puhuda. Täpselt enne, kui saade läbi saab. Herbert Orgusaar astub juurde ja teatab, et igav oli: midagi ju ei juhtunud! Midagi ootamatut, veidrat, ebakorrapärast? Ta peab silmas äpardust või otse-eetriga kaasas käivaid seiku, mida ollakse harjunud nägema saatevigade saadetest. Et keegi kukuks pikalt, neelaks mikrofoni alla või lind laseks pähe? "Teie olete muidugi rahul, et midagi ei juhtunud, aga vaataja mitte," ütleb ta. See on sõbralik arvamus, üldse mitte süüdistus või niisama norimine. Tegelikult kartsin juba enne, et Herbert võib mingi koerusega hakkama saada - näiteks joosta otselülituse ajal kaamera ja saatejuhi vahelt läbi, teha saatejuhi taga miskit kummalist. Äkki oleks võinudki teha?
Posted on: Wed, 03 Jul 2013 11:35:18 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015