Kirjutasin RB ja maa teemal "Raplamaa Sõnumites" 11.09.2013. Toon siin ära ühe versiooni, mida "Maaleht" ei avaldanud: MAA EI VAJA RAIL BALTICUT Rail Baltic nagu iga maad laastav kiirtee sümboliseerib seda, mis maailmas on valesti. Esmalt võiks küsida, miks on meil vaja saada kiiremini punktist A punkti B? Kuhu me tormame? Elu on ju siin ja praegu. Mida enam inimene reisib, seda enam ta ju loodust saastab. Mida enam inimene kohapeal on ja matkab, sõidab rattaga või jalutab, seda vähem ta saastab. Ta kiindub maasse ja saab aru, et kõik, mis tal vaja on, tuleb puhtast maast ja taevast. Puhas loodus ju tervendab inimest. See on ainus, mis jääb, kui korrumpeerunud vana maailmakord peaks kokku varisema. Teisalt võiks küsida, mis paneb Rail Balticu liikuma? Või mis paneb meid kõiki liikuma? Mis asja me tossutame ja hävitame oma elukeskkonda? Probleem on tuntavam maanteedel, mis valitsevad igapäevaelu ning mille koormus ja saaste on nii suur, et seda on vaja uuele raudteele suunata – väidetavalt saaste ja kohalike teede koormuse vähendamiseks. Väide on ju iseenesest mõistlik, aga mahetalunik, kes elab kohapeal ja oma toidust, võiks küsida, miks on üldse vaja nii palju autodega vuramist ja transiiti? Ülbe transiit ja Rail Baltic on vastuolus meie põhiseadusega, kus seisab, et “Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik”. Kui aga riigi maa-ala on üksnes üle- ja läbikäiguala, siis on ju maa jagatud kõigi üle- ja läbisõitjate vahel. See pole enam jagamatu tervik. Samuti on Rail Balticuga. See ei teeni maa kui loodusliku ja kultuurilise terviku, vaid tõusikliku rahamaailma logistilisi huve. Põhiseadus ütleb ka, et “Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.” Maa väljasuretamine uue raudtee nimel, nagu ka metsade lagastamine, maa mürgitamine ja õhu saastamine, mida riik on lubanud enam kui 20 aastat, läheb vastuollu selle punktiga. Samuti on põhiseaduses, et Eesti riik on “pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.” Kuidas tagab kultuuri säilimise kiirtee, mille rajamiseks hävitatakse maaelu ja külasid – meie kultuuri põhivara? Küllap on asi tõusiklikkuses. See ongi meie ülespuhutud edu sisu, meie Nokia. Maal, kus hommikuti ei kuule enam kuke kiremist ja õhtuvaikuse üle valitseb maanteemüha, ei tundu säärane edu kuldaväärt. Sama on poliitikaga. Tundub, et poliitikud on tõusiklikkuse ja liigse agaruse hoos kaotanud sideme kultuuri, maa ja ka talupojatarkusega. Selle asemel, et liitlassuhteid targasti hoida, tormavad nad kohe eesliinile, mõtlemata, mis tagajärgi see toob. Üks tagajärg on see, et eestlased on okupandid. Kuidas on juhtunud, et metsavennarahvast on saanud okupandid ja sellest ei tõuse mingit kära? Rikume ju sellega oma põhiseadust, kus on öeldud, et Eesti riik “on kaitseks sisemisele ja välisele rahule”. Kui rääkida sisemisest rahust, siis see pole ainult relva-, vaid ka hingerahu – tunne, et saame läbi ja ajame üldiselt ühte avalikku asja (res publica). Tänase seisuga, eriti Eesti riigi sõjategevuse ja Rail Balticuga seoses, ei saa mina enam kahjuks öelda, et ma ajaks oma kaaskodanike või poliitikute valdava enamikuga ühist asja ja tunneks end oma riigis lõpuni turvaliselt, sest ma ei tea, mis kahtlane projekt, mood või direktiiv meie rahva ja riigi homme üle võtab ja mul ei saagi selle üle kontrolli olla. Vanasti oli mu pelgupaigaks maa, aga kui kauaks jagub maad riigis, millest on maa justnagu välja arvatud või unustatud. Kui aga riiki võtta kui maad või kihelkondade ühendust – mida ta minu jaoks eelkõige on –, siis järelikult polegi enam riiki olemas, sest maa tema sees pole enam olemas või esmatähtis. Maa on lihtsalt logistiline ruum, kus võib ajada “maaüleseid” asju, selleks et linnameeste “paberimajandus” edeneks. Ja riik on justnagu kaubakontor või statistikaamet, kes peab arvet, kuidas “maaülene” tegevus läheb – kas oleme plussis või miinuses. Niimoodi on majanduslik edu üsna statistiline, elukauge näitaja, mis meenutab agara õppuri tuupimist ja viite tagaajamist globaalses ülikoolis. Ent mis saab siis, kui ülikool ja kaubakontor kinni pannakse ning pole kedagi, kes viimaseid toidutootjaid subsideerib? Kes meid siis toidab? Kes jagab siis viisi ja kiidab tubli eestlast? Appi peaks tulema maa, aga maad enam tavalisel kujul pole – vähemasti iseseisva, reaalsel tööl põhineva süsteemina. Hull on see, et teadlikud inimesed – ja neid tekib iga päevaga järjest juurde – võivad kaotada usalduse Eesti riigi vastu ning minna sisepagendusse. Kui see juhtub, jääb riigist alles vaid kõle juriidiline sõrestik, seda enam, kui riik hakkab – maainimese vaatenurgast – meenutama repressiivorganit, kes sõidab tema kodukülast üle, justnagu see oleks midagi loomulikku: “Riigil on vaja, missiis et maal pole ja kui ei meeldi, minge ära või kolige pealinna”. Kuidas ma saan omaks tunnistada riiki, mis niimoodi mõtleb? Kuidas ma saan omaks tunnistada riiki, mis hävitab mu kodukoha, need rajad, mis on mind loonud ja aastaid tervendanud? Iga riigi ja kogu maailmapoliitika vundament peaks ju olema loodushoid ega midagi muud. See tähendab, et väike ja hästi arendatav Eesti peaks olema maailmale eeskujuks kui ökoriik, mille keskmes on puhas õhuruum ning iseseisev, mahepõllundusest elatuv maa. Maa ja külad ongi ju meie riik ja kultuur, igatahes rohkem kui linnad. Enne kui Eesti pole ökoriik, ei saa teadlik inimene riiki kuigi tõsiselt võtta. Keskkonnale mõeldes tuleb tahes-tahtmata nentida, et meie vabadus oli sügavuti läbimõtlemata asi. Selles oli palju emotsiooni, aga mitte väga palju tarkust. Pole ju tark asendada totalitarismi teise äärmusega ehk libeda lausliberaalsuse ja ülemaalise renoveerimise hullusega. Saan aru, et väikeriik peab kindlustama seljatagust, peab olema see väikevend, kes valib suurte vendade valede vahel, kuid sellele vaatamata võiks tunnistada, et riigi taastamisel tehti fundamentaalseid vigu ja et Lääne ihalusel nagu igal ihalusel on omad tagajärjed. Kõige ilmsem tagajärg on ihadest pulbitsev hoolimatu elulaad, pealispindsus ja arrogants. Võimule aga peaks rohkem korda minema, et alles jäänud maavalijad võivad keerata talle selja, loobuda valimast või hakata valima populiste. Samas mis siin imestada. Ühele majandi korjuste vahel elavale maainimesele võib tõepoolest tunduda, et meie riik on aia taha läinud. Riik ilma puhta ja toimiva maata pole ju riik. Rail Baltic kindlasti vähendaks maa ja ökoriigi võimalusi. Õigupoolest võib see tähistada maakultuuri lõpliku hävitamise algust ning Eesti riigi muutmist moodsaks kõledaks “oblastiks”. On ju vana raudtee ja vanad vagunid üks viimaseid eluterve aja sümboleid. Et selle aja kadumist ja riigi allakäiku ära hoida, tuleks loobuda maa hävitamisest ja muuta hoiakuid. Maa ju ei vaja tingimata majandusarengut, autostumist ega Rail Balticut. Seda on vaja linnameeste “paberimajandusel”. Samuti peaks mõistma, et kõike siin maailmas ei saa mõõta riiklike või suurilmalike parameetritega. Vabadus pole vaid raske raha teenimine ega dineed selle maailma vägevatega. Vabadus pole vaid välisreisid ega silmipimestav statistiline edu. Vabadus ja riik on eelkõige maa, puhas loodus ja kultuur. Selles mõttes tasuks poliitikutel käia rohkem maal – ilma limusiinita. Piisab kui minna mõnda ajaloolisse külaühiskonna sõlmpunkti, kus tühjad või suvilaks muudetud taluasemed haigutavad maastikus. Seal tekib küsimus, kuidas saab olla, et tuhandeid aastaid oluline agraarpiirkond on nüüd tühi? Millest me siis elatume? Kaubakontori tuludest? Põhiseaduses on küll kirjas, et “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik,” aga kas kaubakontor on sõltumatu? Kas rahvas, mis mööduva moe ja poptööstuse lõa otsas ripub, on vaba ja demokraatlik? Martin Ellermaa
Posted on: Thu, 26 Sep 2013 00:17:16 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015