Pisut laupäevalugemist. Allikas: milnet, "vene lendurite mälestused" ...Startisime. Harjumuspäraselt hakkasid kõrvad lukku minema. Maa, mis algul veel pilvede vahelt paistis, kadus lõplikult halli pilvelaama taha. Lastes kuulda mootorite vaevatud nutulaulu jõudis meie AN-26 lõpuks oma ešelonini 3000 m ning meeskonna kabiini ust paotades pistis oma vigureid täis pea sisse pardamehaanik Petruhha, kes täitis lennul faktiliselt stjuuardessi kohustusi. “Kuulsite, kuidas stardi ajal kolises?” küsis ta otseselt mitte kellegi poole pöördudes. Autopiloot oli juba sisse lülitatud, ning seetõttu vaatasid kõik peale tüürimehe algul Petkale ning seejärel pardatehnik Komarovi otsa. Kapten Komarov vaatas tähelepanelikult ja rahulikult esmalt näidikuid, pöördus siis Petka poole ja küsis skeptiliselt: “Ja kuskohas sul siis koputas?” “Ega mitte minul,” solvus Petka, “aga paremal väljas. Hoovõtu ajal kõmises niimoodi, et isegi jalavägi hakkas närveerima.” Jalavägi- ringkonnakomandör koos õukonnaga- jõi juba salongis rahustuseks teed. “Enam ei koputa? Noh…tundub, et rebis pidurikettal klotsi lahti…pole midagi hirmsat. Peale Kiievis maandumist kuulame, kombime ja nuusutame!” resümeeris Komarov ning andes märku, et teema on edasisteks arutlusteks suletud, jätkas ilma pausita: “Muideks, Petka, miks me juba teed ei joo…?” Mida lähemale Kiievile jõuti, seda enam näis Petkale, et midagi on lennukis valesti…Aga kohvi- ja teemurede kõrval ei saanud ta sellesse tundesse väga süveneda. Ja alles siis, kui maandumiseni jäi veel vaid mõni minut, mõistis ta, milles asi. Alumiiniumredelike, mille abil lennukisse sai sisse ja välja ronida, puudus ukse kõrvalt harjumuspärasest kohast. “Ära peitsid, kuradi kingsepad!”-mõtles tigedalt Petka ja tormas meeskonna kabiini. “Andke redel tagasi, koerad, kohe on ju maandumine!” karjus ta. Kuid vaevu oma fraasi lõpetanud, mõistis, et redelikest peita pole väikeses AN-26 kuhugi. “Millise redeli?” küsis tema poole pöördudes imestunud häälel Komarov, kuid nägi vastuseks vaid eemalduva pardamehaaniku selga. Heitnud pilgu väikesesse illuminaatorisse uksel ning nägemata seal midagi peale pilvede, vantsis Petka süüdlaslikult piloodikabiini tagasi. “Petja! Job... ….matt!!!” lausus rõhutatult juba asja taibanud Komarov. Ja vastuseks komandöri imestunud pilgule seletas: “Lvovis startisime koristamata redeliga, komandör. See siis stardi ajal koliseski…”- Väikeses Ukraina külakeses lõpetas taat Panass vikati teritamise ja vaatas pead tõstes taevasse. “Jah, jõud pole enam see,” mõtles ta, “ikkagi kaheksas aastakümme jookseb juba…Lapsedki on laiali kes kus, eidega kahekesi on ikka raskem ja raskem oma majapidamisega hakkama saada…” Üha sagedamini oli taat Panass hakanud õhtuti nurgas oleva ikooni juures Jumala poole pöörduma. Enda jaoks ei palunud ta midagi, kordas vaid:” Andesta, Issand, meile patustele!” ning edasi luges "Meie Isa" palve … Kuid ükskord palus. Eidele. Kanakuudis oli lõplikult ära mädanenud ja lagunenud väike redelike ning juba kolmandat päeva ei saanud mutike mune pesast kätte. Uut redelit teha polnud taadil jaksu ning ega polnud selleks ka lauajuppegi. Poeg oli küll lubanud koduseid vaatama tulla, aga alles kahe nädala pärast. Ja kõige selle pärast pöörduski taat abi saamiseks Jumala poole. Järgmisel hommikul, kui taat läks sigu toitma, kukkus taevast midagi aeda arbuusipeenra kõrvale. Ja kui taat Panass läks kaema, mis seal siis kukkus ning nägi väikest kollast redelikest, mis lebas keset arbuuse, langes ta redeli ette põlvili ja puhkes nutma. Seda taas meelde tuletades, lausus taat omaette vaikselt “Ole tänatud, Issand!” ja vaatas taas pisaraist märgade silmadega taevasse. Kõrgel taevas aga undas vaid oma teed kulgev lennuk…
Posted on: Sat, 27 Jul 2013 07:09:57 +0000