Kauaigatsetud riiki ei tulnudki Rein Vanja 25. juuli 2013 17:23 Saaja: KaljuHLaid@gmail, Tiit.Madisson@gmail, KassiIsa@gmail, [email protected], TonisSiim@gmail, nimetu7@yahoo, [email protected], rudalie@gmail kesknadal.ee/est/uudised?id=21293 Kauaigatsetud riiki ei tulnudki JAAK LAIDLA, 24. juuli 2013 Mida me siis tegelikult igatsesime? Juba Rahvarinde esimesest kongressist tänaseni kõlab kõrvus Savisaare selge, kõlav ja kindlatooniliselt sütitav kõne Linnahalli kõnepuldist täissaalile. Kõned olid paljutõotavad, tugevasti isamaa-armastuslike epiteetide ja lausepoogetega iseolemisest, omal maal oma riiki ise valitsemisest. Olla vabad ja arendada ise oma riiki just nii, et selles meie enda vabas riigis oleks meil kõigil hea elada. Et oleks rõõm kasvatada oma lapsi (kes kahjuks nüüd on sunnitud lahkuma välisriikidesse tööd otsima), anda neile hea haridus ja ise vanaduspõlves tunda rõõmu oma tehtud tööst ja hästi elavatest lastest. Haritud ja head jutumehed just sellises vaimus kongressi kõnepuldis esinesid, tormiliste ovatsioonide ja lihtsamate kiiduavalduste saatel. Koridoris töötas kaks kõnekoda vaba mikrofoniga. Seal sai ennast iga soovija registreerida ja oma arvamusi avaldada. Ka minul oli õnn ja rõõm oma südant puistata. Ilmselt oli minu kõne tolle aja kohta veel sobimatult avameelne (see minu eluaegne viga), sest see ei läinud tsensuuri rangest selekteerimisest läbi. Kõnede avaldamise žurnaalis oli ka leidlik märkus: "Osa kõnesid on seetõttu avaldamata jäänud, et nende kõnede ajal vahetati makil linti." Mis teha, tsensuur kehtib ikka ja alati ning valitseva klassi huvides ja tema meele järgi. Sellepärast peavoolumeedias ei kajastata peaaegu üldse neid ülekohtuseid repressioone, mida meie õiguskaitseorganid on toime pannud meie tublide rahvuslaste kallal; nüüd ka selles meie kauaoodatud iseolemisega ja iseotsustamisega riigis. Jüri Liimi autasustas president ordenitega osutatud teenete eest Eesti riigi ja rahva heaks. Siis oskasid riigivaenulikud elemendid tema meelsusavalduse kvalifitseerida kuriteoks, ja nii esimese kui ka teise astme kohtud toetasid sellist arvamust. Karistuseks oli väga soolane rahatrahv. Jälle meenuvad Stalini ajad, kus kõige esimese Punalipu ordeni kavaler Venemaal ülendati marssaliks ja siis lasti kodumaareeturina maha. Eks Liim, Jüri Estam, Tiit Madisson ja Jüri Böhm olid niiviisi kõik meie riigi „reeturid" ja neile lihtsalt tehti ära n-ö stalinliku käekirjaga. Mäletan, kuidas meile ajalootundides räägiti meie riigi vapratest vabastajatest ja et leitnant Lumiste rebis enne räbalaks lastud sinimustvalge riigilipu Pika Hermanni tornist alla. Samamoodi mõnitavalt käitus Pronkssõduri juures meie politsei Jüri Böhmi ja Jüri Estami käes olevat riigilippu mõnitades. Kõike seda peetakse aga meil nagu loomulikuks nähtuseks, sest rahvas on õppinud ja harjunud leppima sellega, et kellel võim ja jõud, sellel on ka õigus. Et riigijuhid ei valeta kunagi. Loomulik, et neid peaks austama, aga nad peaksid selle austuse ka ise ära teenima. Kui õiguskaitseorganites üksmeelselt ja täiesti varjamatult kasutatakse seadusevastaselt vägivalda, aga samas kogu ühiskonnas sellest ei räägita ja kõik toimub nõnda, nagu nii peakski olema, siis inimestel puudub osavõtlikkus. Kodanikujulgus suruti selliste rahvuslaste represseerimistega täielikult maha. Kui näiteks Silver Meikar tegi otsustava sammu seaduserikkumiste paljastamiseks, langes ta kohe rünnakute ohvriks, teda nimetati reeturiks ja usalduse kaotanud isikuks. Ja kes seda ütles? See oli peaminister! Nii kõrgel kohal olev ametnik, et ta oleks ise enda käitumisega pidanud kasvõi näitlema, et vähemalt ise on aus ja mõistab igasugused seaduste rikkumised hukka. Ta aga mõistis hukka vastupidi just seaduserikkumiste paljastaja, avalikustaja! See oli selge näide endisest kõrgest kommunistlikust ametnikust,, kes pole põrmugi muutunud. JAAK LAIDLA, õigusteadlikkuse rinde veteranvõitleja Harjumaalt
Posted on: Thu, 25 Jul 2013 18:30:00 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015