Me oskame kõik, igal ajal, vinguda kõige üle. Oskame viriseda vigade, oskamatuse ja elu üle. Kõige mustades toonides nägemine on inimesele lausa nagu sünniga kaasa antud. Palju teame selliseid inimesi, kes on väga vähesega rahul? Rohkem on ju ikka neid, kes on äärmiselt ambitsioonikad, kindla suuna enda elus võtnud ja teavad, kuhu nad ükskord jõudma peavad. Elusuurune unistus, mis ei pruugigi kunagi käeulatusse jõuda, vaid puruneda enne valusateks kildudeks. Unistusetaevas hõljumise asemel kukutakse seejärel sügavasse, musta auku, kust on raske üles ronida. Tänapäeval on neid inimesi üüratult palju, kes ihaldavad kõike kõige uhkemat ja paremat, endalt nõutakse ääretult palju. Mida hakkavad nad aga seal augus tegema, kui on sinna kord juba kukkunud ja lõpuks oma unistuse lootusetusest maha matnud? Vingutakse, süüdistatakse loomulikult – kõik on süüdi selles, et just temaga see juhtus. Sageli justnimelt ei süüdistatagi oma vigades iseennast, vaid teisi. Isegi, kui kõik muu on kaotatud, siis eneseuhkus jääb alles. Karta on, et mida tähtsamaks muutub meie maailmas kõik materiaalne, seda suuremaks kasvab kahjuks nende inimeste hulk, kes on elus kibestunud ja kelle elutööks saab hoopis kõige võimaliku kallal virisemine. Midagi oma olukorra parandamiseks lihtsalt ei viitsita teha – ma ju ei suuda, ei saa, pole võimalik. Miks ei võiks me kõik hakata tulevikus rohkem reaalsemalt ja positiivsemalt mõtlema, et juba eos matta maha võimalus näha end kunagi inimesena, kes pole millegagi rahul? Ehk võiksime mõelda ka selle peale, et uhiuue, läikiva sportauto kõrval on meil ka armastust vajav perekond... Inimene on juba kord loodud olendiks, kes ei saa ilma armastuse, hoole ja toetuseta. Kui vajalik põhi on olemas, tuleb ka kõik muu – ka unistused täituvad ning kui oleme õnnelikud, on maailm kohe parem paik elamiseks.
Posted on: Wed, 09 Oct 2013 16:46:34 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015