Töörahva Elu 5. november 1963 Eesmärk: TEHA ALATISEKS LÕPP MAHAJÄÄMUSELE! Nimi vastaku sisule! Küllap, vist olete näinud, silmitsedes tähesilmi täistikitud taevast, üht hästi heledat, kutsuvalt vilkuvat tähte! Nii nagu on ta kaunis, on kõlav ta nimigi - „Siirius“. Kuulake vaid – Siirius. Kas pole selles midagi erksat ja kutsuvat. Küllap ikka on, sest ega muidu poleks omal ajal Otepää ja Võru vahelises mägisevõitu maakolkas seltsimaja nimeks „Siirius“ pandud. Siis aga, kui ühismajandeid rajama hakati, oli siitkandi rahval kolhoosilegi hea nimi olemas – „Siirius“. Ainult .. ainult kaua aega oli see nimi küll rohkem nagu pilge või nii. Rahvas jooksis laiali, saagid sõitsid alla – ühesõnaga, majand sattus, nagu öeldakse, kehvade kilda, jäi sinna üsna tükiks ajaks ribelema. Ega ta praegugi veel jõukaks saanud ole, teha on veel palju, kuid tõusutendents on märgatav ja aasta-aastalt hakkab majandi nimi üha enam ja enam vastama oma metafoorilisele sisule. Liiatigi, et siinsed inimesed … Jah, inimesed! Võiks küll arvata, et nad kõigile tuntud Vargamäe Pearu ja Andresega sugulased on. Või kui mitte just sugulased, siis üht verd kindlasti. Kanged vägikaigast vedama ja kord juba öeldut tagasi võtta ei taha. Ja kui nüüd septembripleenumi järgsetel aastatel sihid rahva silmi ees on üha selgemaks muutunud, on pidevalt tõusnud nende kangete mehepoegade töövisaduski. Aga nagu vanasõna ütleb: narri põldu üks kord, tema narrib sind üheksa korda. Ja et omal ajal rohkem kui kord narriti, siis pole ka imestada, et nüüd on raske uut põhja alla saada! Saagid kipuvad ikak veel madalad olema. Mis see siis ära ei ole – üheksa tsentnerit hektarilt, kuid … Aga eks sellest räägi meie tänasel leheküljel kolhoosi esimees Valter Konksi ise. Meie võime ainult seda konstateerida, et külviga jõuti siin esimeste hulgas ühele poole, koristamisega ei sörgitud teiste sabas ja tänavune sügiskünni plaan täideti terves rajoonis esimesena. Kui asjad nii edasi lähevad, küll siis tulevad ka suuremad saagid, tõuseb piima- ja lihatonnide arv. Pildiallkirjad „Siiriuse“ esimees Valter Konksi on mehi, kes kindlalt teab, et naljasõna ning rahulik toon on kolhoosi tööasjade korraldamisel kõige mõjusamad vahendid peale asjatundlikkuse. Fotolääts tabas ta jutuajamisel agronoom Eduard Sloogi ja zootehnik Milvi Saarega. Sügis teeb põllumehele ikka rõõmu, eriti veel siis, kui saak on rikkalik. Ka „Siiriuse“ parima põllutöölise Veera Perve nägu tõmbub naerule, kui 6-7 kiloseid hübriidipõrakaid põld täis on. INIMESED, IKKA INIMESED Ma kohe ei tea, mis asi see on? Nagu kusagil kolhoosis asjad paremini hakkavad minema, kohe kukutakse esimeest kiitma, nagu tema üksi midagi ära oleks teinud. Midagi muidugi saab tehtud ka, aga see on ainult organiseerimine, mitte midagi muud. Selle kõige suurema, kõige vaevanõudvama ja kõige raskema teevad need päris tööinimesed ja kiidusõnu vaja nende aadressil lausuda. Eks esimees saa ju sellestki oma jao. Iseasi on „päheandmisega“. Siis võetagu ikka esimees esile, küll tema siis selle, mis ise asjaette sai, teistelegi laiali jaotab, kes siis üksi hurjutamist jõuab kanda. Nojah, see läks nüüd vist veidi kõrvale, sest mind paluti rääkida sellest, mida me teinud oleme ja mida veel teha vaja. Olgu siis peale. 1955. aastal oli „Siiriuse“ kolhoosil 55 lüpsilehma ja keskelt läbi 50 siga. Tookordset liha ja piima tootmise taset ei maksa mitte rääkida. Käesolevaks aastaks on sigade arv suurenenud 10-kordseks ja me müüme riigile kaugelt üle poolesaja tonni liha. Lüpsilehmade arv on vähem kasvanud, ainult veidi üle kahe korra. Praegu on meil seega 120 lehma. Piima pidime tootma 300 tonni, aga enda häbiks tuleb tunnistada – jääme vist paarikümne tonniga võlglasteks. Miks nii? Võidakse küsida. Tulen selle juurde pisut hiljem. Millised on meie perspektiivid loomade arvu osas? Spetsialiseerume üldse põhiliselt veisekasvatusele. Nii et seitseaastaku lõpuks jääb sigade arv peaaegu muutumatuks. Küll aga tahame lüpsilehmade arvu viia saja neljakümneni. See on juba vajalik kasvõi sigade ja lehmade õige proportsiooni taastamiseks. On ju üldtunnustatud reegel, et ühe lüpsilehma kohta võib pidada ainult 2-3 siga. Muidu ei saa loomse valgu tarve rahuldatud ja igamees teab, mis majandile maksavad kängunud sead ja lõpnud põrsad. Lehmade arvu tõus aga tingib suuremat tähelepanu meil senini unaruses olnud karjakoplitele. Hea küll, tänavu rajasime uuskülvi teel 15 hektarit. Aga vanade koplite eest ei hoolitsenud ning tulemus – täitmata piimaplaan. Muidugi, oma 10% toodangut jäi saamata ka pidamistingimuste arvel. Lehmad olid meil suuremalt jaolt ikka veel vanades talulautades laiali. Ent lähematel päevadel jääb meie kolhoosi ainult kaks suurt lauta. Kõrva laut 60 lehmale ja vastvalminud Koigu laut 104 lehmale. Nende juures läheb lahti ka intensiivseks sõnniku tootmiseks (2500 m3 alusturvast on tänavu varutud). Ka turbamulda hakkame lähemail päevil vedama. Eks siis näe, kas saame kümnetsentneristest teraviljade hektarisaakidest lahti või mitte. Muidugi – esialgu peab põhiline osa sõnnikut minema rühvelkultuuridele. Tasub kiiremini ära. Näiteks tänavu saime tänu mõnevõrra paremale väetamisele 40 ts kartulit hektarilt rohkem kui mineva-aastal, mais andis 250-tsentnerise enamsaagi ja hübriidi ning suhkrupeeti ei maksa rääkidagi. (500 ja 200 ts/ha). Jah, aga pealkirjaks sai pandud inimene. Kohe raske on valida, kellest kõnelda, kellest mitte. Esimeses järjekorras tulevad muidugi mehhanisaatorid. Kullatükid, mitte mehed, kuigi vahest viskavad vempe ka. Aga üldkokkuvõttes … Meil on kolhoosis ainult kaks DT-54, kuid tuleb välja, nagu oleks neli, mitte kaks. Kord kevadel juhtus, et kõnelesime traktorist Erich Jõesaarega kahevahetuselisest tööst. Ja tema algataski mõtte – töötagu masinad nii, et üks traktor teeb kahe traktori töö. Tegidki, tänu sellistele meestele, nagu mõtte algataja ise, Eino Kirschbaum, Feliks Lännik, Heldur Kasepalu ja teised. Seejuures – masin, millega Jõesaar töötab, on ehitatud 1947. a. ja kolhoosi toodi ta EPA-st, kus ta mahakantuna kasutult seisis. Tublid olid ka ratastraktori mehed Artur Jakobson, kes haris põhilise osa kartulist ja tegi seda nii, et 1. brigaadis saadi 120-ne asemel 129 ts kartuleid hektarilt. Mehest peab ütlema, et teeb hea töö kui tahab. Ainult maisiga ei tahtnud jännata. Selle eest oli maisiharimise entusiastiks Henn Vainula, kes jälle kartulisse ükskõiksemalt suhtus. Eks me järgmisel aastal sea töö nii, et kumbki tegeleks selle kultuuriga, millisest ta lugu peab. Mööda ei saa minna ka noorest kommunistist Aarne Lusbost. Ta on põhiliselt autojuht. Aga kevadel palus end kombainerite kursustele saata. Sügisel oli tema see, kes lõikas lõviosa viljast. Ja kolhoos sai lahti viinapudelit vahtivatest põllulaevnikest. Karjast rääkisime juba. Nüüd on järg talitajate käes. Eks nemad teevad ju selle viimase, nende hoolest sõltub kas see, mida põllutöölised söödaks kasvatavad, piimaks ja lihaks, ühesõnaga rahaks teha saab või mitte. Üks austusväärsemaid lüpsjaid on meil Hilda Urbla. Neliteist aasta on ta käsitsi kolhoosi lehmi lüpsnud. Ja mitte ainult lüpsnud, vaid sõna kõige otsesemas tähenduses, nende eest hoolitsenud. Ka Marie Sibul ei jää Hildast staaži poolest maha. Tema on lüpsja olnud kümme aastat. Nüüd hakkavad nad mõlemad masinaga tööle. Ei saa vaikides mööda minna ka Alma Kullast, Amanda Kiidronist ja teistest, kes on oma sihiks seadnud jõuda lähema kahe aastaga 3000 kr väljalüpsini ühe lehma kohta. Siin ongi, kui nii võtta, meie kolhoosi reserv – arendada majapidamist mitte niivõrd laiuti, kuivõrd sügavuti. Me ei saa külvipindu eriti palju laiendada. Tuleb minna saakide ja ühe looma kohta saadava toodangu suurendamise teed. Selles on meie eelseisvate ülesannete tuum. Minnes seda teed, hakkame saama suuremat tulu ja võime mõtelda elumajadegi ehitamisele. Sellest algab minu arvates teine rinne. Nimelt võitlus noorte kohalejäämise eest. Kui rakendame rohkem mehhanisme, loome head korteritingimused ja paneme jalad alla kultuuritööle, küllap siis kodupaika noorigi leidub. Muide, me ei koonerdaks palgaga, kui me praegugi saaksime inimese, kellel oleks oskust ja head tahet kolhoosi kultuuritöö mured enda õlgadele võtta. See töölõik on siiski äraarvamata tähtsusega. Inimesed peavad saama ju veel midagi peale töö ja palga. Alles siis hakkab elu tõeliselt ja täielikult ülesmäge minema. On vaja entusiaste Tahaksin kõnelda probleemist, mis maal, eriti suurematest keskustest kaugemal asuvates kohtades, viimasel ajal õige vajalikuna ette tuleb. See on ideoloogiline ja kultuuriline töö. Meil, „Siiriuses“, oma rahvamaja ei ole, see on kahasse Urvaste kolhoosiga ja asub Urvaste 8-kl. Kooli ruumides. Et aga seal pole lava, siis põhiline osa üritusi saab teoks „Siiriuse“ klubis. Käesoleval aastal on rahvamaja isetegevuslased jõudnud ära õppida ühe kolme- ja kolm ühevaatuselist näidendit. Pidusid oleme andnud ka Kuldres ja Tsoorus. Kuid ega see kõik ei tähenda, nagu oleks meil nüüd asjad heas korras. Ringid ei tööta, osavõtjaid kipub väheseks jääma ja ka loenguline töö on olnud üsna puudulik. Nii on „Siiriuses“ ja Urvastes peetud tänavu ainult 7 loengut. Selle koha pealt tahaksin küll, et rajooni lektorid ka siinsest rahvast rohkem lugu peaksid. Ei maksa esialgu muidugi ära kohkuda, kui kuulajaid vähevõitu on. Aga päris kindel, et juba pärast 2-3 tõepoolest head loengut hakkab neid juurde tulema. Siis veel. Võrus kuulukse olema päris mitu head ansamblit ja orkestrit. Ei teeks paha, kui nemadki vahetevahel laupäeva- või pühapäevaõhtul siia kanti „ära eksiksid“. Küllap kuulajaid-vaatajaid leidub. Ärgu nüüd muidugi seda arvatagu, et me ainult välisabile loodame. Aga niiöelda alustuseks ja „verevärskenduseks“ kuluks see marjaks ära. See oleks ka meie isetegevuslaste napile perele heaks innustuseks. E. ROON „Siiriuse“ partei-algorganisatsiooni sekretär Lehekülje koostasid: VALTER KONKSI, „Siiriuse“ esimees HILLAR UUSI, fotokorrespondent PAUL MÕTSKÜLA, toimetuse töötaja
Posted on: Tue, 05 Nov 2013 17:31:14 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015