Kas see peegeldab ka religiooni rolli muutumist? Ütlete oma raamatu lõpus, et religioon jääb tulevikus üldisemalt kultuuriajaloo ja spetsiifilisemalt meditsiini ajaloo osaks. Teatavad religiooni vormid ja käitumused on tõepoolest pigem meditsiiniline probleem. Seda aspekti pole lihtsalt nii palju uuritud. Ma ei eita religioossuse seoseid mentaalsusega, kus mitmesuguste «häälte» või «Hääle» kuulmine, «ilmutuste» nägemine, erinevat laadi «sfääridesse tõmbamise» seisundid jne on sünnitanud ajaloos prohvetlust, messianismi, usuliikumisi ja nn äratusi, millest on formeerunud ka kooselavaid usulisi sootsiumeid, kogudusi. Ka kristluse erinevaid uusvoole, uusvaimseid liikumisi uurides ja kirjeldades kirjeldame kaudsemalt või otsesemalt paraku ka mõnd vaimuhaiguse vormi. Näiteks Oxfordi ülikooli teadlased on juba mõnda aega rääkinud, et paljud fundamentalismi nähtused on meditsiinilist laadi ja nii tuleks neisse ka suhtuda. Nii et 50 000 džihadisti Süürias on kõik vaimuhaiged? Neis võib näha kattuvusi psühhiaatriliste haigustega. Muidugi, iseküsimus on see, kes neid diagnoosib ja ravib. Religiooniga ei tasu niisama mängida, see mäng võib saada saatuslikuks iseenda ja paljude jaoks. Minu põlvkond teab, kuidas nõukogude psühhoneuroloogia haiglates nn palvetamise haigusest mõningaid usklikke «terveks raviti». Palvetamine pole ohutu tegevus, seda olen oma tudengitele ka meelde tuletanud, sest inimkonna esimene mõrv piibli järgi sai alguse altariterritooriumilt, jumalale ohvreid tuues. Oma raamatus põhjendate islami elujõulisust sellega, et kristlusega võrreldes on see palju lihtsam. Suures osas kattub koraani Jeesuse-pilt Luuka evangeeliumi Jeesuse-pildiga. Luuka Jeesuse-pilt aga ongi lihtsam johanneslikust logose õpetusest, millele kirik oma kristoloogia põhiliselt rajas. Kristlik jumala kolmainsuse teoreetiline mudel Isa – Poeg – Püha Vaim, millega kristlik teoloogia palju tegeleb, ongi intellektuaalselt raskesti mõistetav, tegelikult üsna mõistetamatu. Aga niisugust jumalast mõtlemise teoloogiat võib nimetada ka jumala armastamiseks, sest armastus avaramalt mõistetuna sisaldab lähenemist armastatavale ka intellektuaalselt. Kas Püha Vaim on isik või on ta hoopis kiindumuslik suhe Isa ja Poja vahel? Siin oleks psühhoanalüütilises võtmes juurdlemiseks küllalt materjali. Või matemaatiline vastuolu: kolmainsus – kolm ja ainsus. Sellist mõistmisvõime piiramist võib pidada intellektuaalseks alandlikkuseks. Tegemist on siiski ühe teoreetilise mudeliga, kusjuures ida- ja läänekristlikus mõtlemises on jäädud Püha Vaimu – Jumal-Isast lähtumise suhtes erinevatele seisukohtadele. Ida mudel on kinnitanud keisri monarhismi ja ainuparteilist valitsusviisi, lääne mudel avas tee mitmeparteilisele poliitilisele kultuurile. Miks kristlus nii keeruliseks muutus? See on kristluse omanäolisus. Soov ka jumala küsimuses judaismist eristuda. Kõik jumala pildid pühakirjas on kirjeldavad pildid. Kui me midagi jumalaga seoses usume, siis usume kirjeldustesse. Juba skolastikud väitsid, et jumala olemust võib näha ja tunda, aga mitte kunagi mõista. Islam ei ole nii keeruline. Seal piisab jumalakesksusest. Kõik piibli tekstid kuulutavad jumalat, midagi jumalast või jumala ja inimese/inimkonna suhte kohta. Mõni tekst piiblis ei maini üldse jumalat, kuid kaudselt on jumal ikkagi tajutav tekstis. Kristotsentrismis on aga teatav suletus, sest kõik tekstid piiblis ei kuuluta teda, ja kõik asjad maailmas ei juhi temani, aga teotsentrismi puhul selline piir kaob või on ületatav.Riho Saard
Posted on: Sat, 28 Sep 2013 13:38:14 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015